Poriralli Hiinas

Juhtus see Hainani saarel - ainsal, kus võõramaalased Hiinas autot ilma juhita rentida võivad (rahvusvaheline luba vaja enne võtta ARK-ist) . Üldiselt olid seal paljud teed heas korras, betoonkattega ja kaunilt haljastatud. Hiina- ja ingliskeelsete kohanimedega saare kaart oli ka kohalikust hostelist ostetud. Kaardi täpsusaste oli üsna ligikaudne. Siiski tublisti abiks teeküsimistel - osutad näpuga sihtkoha hieroglüüfile ja sulle näidatakse, millisele teeharule pead pöörama (kui abistaja ikka teab su näidatud kohta ja taipab ka seda, et autoga ei pääse alati sama teed pidi kui jalgsi). Kahjuks olid selle kaardi peal paksu joonega tähistatud ka need teed, mille betoneerimine alles edaspidi plaanis. Rannikul oli kuiv, kuid meie valitud teeharu pakkus meie tublile autojuhile umbes 50 km pikkuse "elu poriralli".Tingimused halvenesid vähehaaval, vaated olid maalilised ja tagasi ei olnud mõtet pöörata seetõttu, et mõned hooga mäest allasõidetud lõigud oleksid vastupidises suunas veel hullemad olnud. Kaasasõitjad läbisid osa teelõikusid jalgsi sörkjooksuga. Üldiselt liikusid sel teel peale meie veel mõned mootorrattad, vähesed traktorilaadsed sõidukid ja ülitublid väheldased sõitjatest tulvil liinibussid. Sissesõidetud rööpad ei sobinud meie rattavahega, kleepuvas poris pesitsesid suuremad ja väiksemad kivikamakad. Teele jäänud külades näidati meie masina peale näpuga, naerdi ja hoiti peast kinni. Iga moment lootsime, et hullemaks enam minna ei saa. Sai küll. Ühe järsuma nõlva ülaosas oli üks ja allotsas teine teineteisele vastupidises suunas liikunud buss porri kinni jäänud. Valmistusime mõttes juba üheks või mitmeks ööks sellesse looduslikult kaunisse, kuid üsnagi räpassse külakohta jääma, kuid siis jõudis kohale teebrigaad. Nende väike traktor ei riskinud mingit pukseerimisoperatsiooni ette võtta. Bussiprobleem lahendati sel teel, et mõlema sõiduki rahvas tassis oma suured kastid, kohvrid, ehitusmaterjalid ja eluskanad jalgsi läbi põlvini muda nurisemata ühest bussist teise, misjärel bussid taas vastupidises suunas liikuma lükati . Kujutage ette mingit kuivetanud mutikest kandepuuga, mille mõlemas otsas raske traktorikumm, läbi muda ülesmäkke rühkimas! Väikesed punavestidega inimesed ei kaotanud aega, asusid usinasti labidatega pori tee kõrvale kühveldama. Tunni aja pärast anti meile märku proovida. Kolmandiku mäe peal siiski polnud muud parata kui inimjõud appi võtta. Me küll ka oma naisjõuga püüdsime tagantlükkajate seas kohta hõivata, kuid nad kõrvaldasid meid peagi rivist. Ja ometi oli brigaadis ka üks väike naisterahvas. Mingit tasu nad ei tahtnud - tavaline tööpäev neil. Ralli kestis veel kümmekond kilomeerit ja pakkus piisavalt adrenaliini. Vedas, et auto vastu pidas ja kütust jätkus järgmise tanklani. Tugeva tee alguses oli käsipesula, kus tunni aja jooksul masina mootorist ning mujalt pori enam-vähem maha uhuti. Tagasiteeks õnnestus valida betoontrass ning enne südaööd jõudsime ka kohale.