Sisuviited
SISSEJUHATUSEKS (Tiinalt)
I OSA. LAPSEPÕLV JA KOOLIAASTAD
- Kodu ja pere
- Meie talu
- Minu isa usk
- Õunaaed ja karjapõli
- Koolitee algus Valgjärve algkoolis
- Algkool läbi, Otepää Gümnaasiumisse ei pääse
- Tartusse Majanduskooli
- Esimesed raskused koolis ja nendest ülesaamine
- Klassivanemaks
- Töö müüjaõpilasena Majandusühisuses
- Majandusühisuse puhvet
- Omaette korteris Neumanni juures
- Lõbusad puhkepärvsd Puhjas
- Koolielu uue võimu ajal
- Viimased Tartu aastad enne sõda
SISSEJUHATUSEKS
Head koolikaaslased,
Käesolevate mälestuste esimeses osas võite heita pilku oma armastatud koolijuhi lapsepõlveaastatele isatalus ning kooliaastatele Tartu Majanduskoolis.
Teine osa on pühendatud kõige süngematele aastatele Kalju Aigro elus - sundmobilisatsioon Vene sõjaväkke, rasked aastad tööpataljonis,väeosa retk rinde suunas, lahingud Velikije Luki all, liikumine koos rindega uuesti Eestimaa pinnale. Mälestused lõppevad väeosa Tallinnasse jõudmisega.
Kalju alustas mälestuste kirjutamist omakäeliselt arvutisse, kuid juhtus nii, et 2010 aasta suvepalavuses lahti jäetud ukse kaudu hiilis sisse keegi, kes lahkus koos arvutiga. Tekstist arvestusväärset koopiat paraku varuks ei jäänud. Kalju tundis, et tal ei ole enam väga palju aega jäänud ning ka silmanägemine oli muutunud üsna kehvaks. Mälestuspildid isatalust ning elu kõige süngemad aastad aga kibelesid meeles ja nõudsid jäädvustamist. Appi tuli vana äraproovitud vahend - magnetofon ja hunnik lindikarpisid. Üksteise järel täitusid lindid ainult Kaljule omasel ilmekal viisil jutustatud lugudega. Iga uue tekstiosa algusesse on loetud teade, millest tuleb juttu. Elava sõna kaudu talletatud mälestused on kindlasti rohkem väärt kui vahendaja poolt kirjapandud sõnad, kuid selleks, et neist osa saada, kuluks kuulajal hulk tunde. Kohati on uuesti üle jutustatud juba eelnevalt käsitletud sündmused, lisades neile uusi aspekte. Vähesed saaksid endale lubada nii põhjalikku süvenemist, kuid see elav tükike Eestimaa ajalugu ühe tõelise maa soola jutustatuna väärib laiemat osasaajate ringi.
Siin teile lugemiseks pakutav ei ole sõna-sõnaline üleskirjutus ega ka trükisõnas avaldamiskõlblik viimistletud tekst. Korduvad osad on püütud tervikuks ühendada, lisatud on vahepealkirjad. Köhatused said "välja lõigatud" ning suulise kõne lopsakaid tiibu pisut kärbitud :). Kontrollitavaid fakte on püütud pisteliselt järele vaadata - tulemus vastas hindele eeskujulik. Siiski on võimalik, et mõni nimi või asjaolu ei ole jutustajal täpselt meeles olnud või pole kuulmise järgi täpselt kirja saanud. Võib ka olla, et mõni reaalset isikut puudutav fakt ei ole kõige täpsem või annab inimesest ühekülgse ettekujutuse. Andku andeks, kui keegi end puudutatuna tunneb.
On võimalik, et kõik Kalju lindid ei ole veel jõudnud siinkirjutaja kätte. Kui midagi uut peaks välja ilmuma, saab tekstile lisatud ning muudatustest ka teada antud.
Veel maikuus 2011 sai ühel õhtul koos Kaljuga sirvitud tema pidialbumit ning püütud üles tähendada mõned sõnad selle kohta, mis piltidel näha. Kahjuks ei ole tema albumitesse paigutatud piltidele peaaegu üldse lisatud allkirju ega kommentaare. Mõne lahtise pildi taga või pildi serval siiski mõni tekstijupikene leidub. Tunnistan end juba ette süüdi igas eksitavas väites mistahes pildil olevate isikute või olukordade kohta.
Pildivaatamise õhtul sai Kalju etteütlemise järgi kirja pandud ka andmed tema vanemate ja õdede-vendade kohta. Hea, et selline tubli mees nagu Kalju isa oli, ei jäänud esimese naise kaotuse järel üksi talu pidama, vaid uue noore naisega koos kasvatati üles lisaks eelnenud neljale veel kolm last, sealhulgas kõige noorem - Kalju.
Jõudsime läbi lehitseda vaid esimese albumi, riiulile jäi neid avamata veel paras virn. Nii ongi, et sealt, kus lõppevad lintidele talletatud mälestused, algas sisukas elu, mille ohjad olid juba tugevasti Kalju enda sihikindlates kätes.
Minul oli linte kuulates huvitav, teile aga soovin head lugemist.
Tiina
P.S. Villu tegeleb audiofailide arhiveerimisega ning edaspidi tekib tõsihuvilistel võimalus soovi korral tutvuda, kuidas kõlavad mälestused autori enda esituses.
Aitäh Kalev Pullonenile, kes saatis parandused Kalju Aigro pereliikmete sünniaegade kohta.
http://www.ra.ee/dgs/_purl.
Kalev kirjutab veel:
Et päris kindel olla, siis peaks ilmselt täpsemalt uurima Kanepi koguduse sünnimeetrikat.. Sealt ma leidsin tõenäolise sissekande vanima venna Jaani kohta, aga esimese otsimisega järgmiste omasid ei leidnud..
Perekirjetest leidsin siis varasema Kalju vanaisa perekonna kande, kus oli ka öeldud, et August on läinud Otepääle.
Otepää kirikuraamatust leidsin perekonna kande ja sealt ka need kuupäevad. Ilmselt on see kanne tehtud siis, kui pere on läks Kanepi kogudusest üle Otepää kogudusse.
KALJU AIGRO MÄLESTUSED I OSA. LAPSEPÕLV JA KOOLIAASTAD
KODU JA PERE
Minu nimi on Kalju Aigro, sündinud 6. augustil 1921. aastal Võrumaal, Vallküla vallas Metsapika talus talupidajate seitsmenda lapsena. Minust vanuselt järgmine vend Arnold oli minust 8 aastat vanem ning mina kõigi poolt hoitud pesamuna. Eks mulle antud siis ka mõned koerustükid kergemini andeks.
Minu nimi on Kalju Aigro, sündinud 6. augustil 1921. aastal Võrumaal, Vallküla vallas Metsapika talus talupidajate seitsmenda lapsena. Minust vanuselt järgmine vend Arnold oli minust 8 aastat vanem ning mina kõigi poolt hoitud pesamuna. Eks mulle antud siis ka mõned koerustükid kergemini andeks.
Kõige paremad mälestused läbi kogu elu ongi mul isatalust ja selle sõbralikust perest. Igatsus lapsepõlvekodu järele aitas mind hiljem üle ka rasketest Venemaa aastatest. Mul oli põhjust püüda vastu pidada, et koju tagasi jõuda.
| pereliige | nimi | sünniaeg |
| EMA | Emilie Aigro (Anton) | 10.02.1880, laulatatud 20.02.1900 |
| ISA | August Aigro | 28.02.1866 |
| vend | Jaan Aigro | 04.11.1890 |
| õde | Ella Aigro (Mets) | 05.04.1896 |
| õde | Teele (Adele) Aigro | 07.09.1899 |
| vend | Oskar Aigro | 07.09.1899 |
| õde | Hermiine Aigro (Arukuusk) | 18.06.1903 |
| vend | Arnold Aigro | 02.11.1913 |
| pesamuna | Kalju Aigro | 06.08.1921 |
MEIE TALU.
Minu isakodu asus Otepäält 7 kilomeetri kaugusel. Talu suurus oli 51 hektarit. Põldu oli 35 hektarit, üejäänu oli heinamaa, mets ning karjamaa. Isa korraldas Metsapika talu majapidamist nii hästi, et kolmekümnendate kriisiaeg meid eriti ei puudutanud. Sel ajal osteti endise Tamme mõisa maadest Liisa Kaarna käest veel 9 hektarit karjamaad juurdegi. Lisaks oma kõrvalepandud rahale tuli maaostuks siiski appi võtta ka väike laen. 
Pildil: Naised turbatööde rõivais
Minu meelest oli meie talu väga ilus. Talu all olid tiigid. Need olid tekkinud turba tootmisel maasse jäänud aukudest. Alguses kaevati turvast labidaga. Käsitsitöö korral tuli igal aastal kaevata uus auk, sest vanasse tuli vesi sisse. Hiljem, kui isa oli põllumeeste seltsi esimees, osteti seltsile turbalõikamise masin ja too käis taludes ringi. Turbalõikamise masin võttis kolme meetri sügavusele ning suutis ka auku kogunenud veest turba kätte saada. Aga mäletan, et vaid kaks või kolm talu peale meie kasutasid seda. Mujal taludes lõigati turvast endiselt labidaga.
Turbaaukudes oli väga hea ujuda. Palaval päeval käisime vahel kümme korda päevas end jahutamas. Ka isa oli innukas ujuja. Ma ei mäleta, kuna sai selgeks õpitud kõndimine, samuti ei mäleta millal see ujuminegi selgeks sai. Mäletan vaid, et mina kui kõige noorem ei tohtind omapäi vette minna. Oli ka põhjust. Ükskord oleksin peaaegu ära uppunud, õnneks oli vend juures ja tiris mu välja. Pärast seda ma ei kippunudki enam üksinda turbaaukude ligi.
Turbalõikus oli ainult üks arvukatest talutöödest. Talu tootis enda tarbeks ja müügiks pea kõiki aia- ja põllusaadusi, mida tol ajal Eestis kasvatati ning tegi seda üsna naturaalsel meetodil. Meie laual oli leib ja sai omaenda ilma mürkkemikaalideta kasvatatud viljast. Kunstväetistest külvati ainult rukki alla superfosfaati ning ka nisu turgutati pisut lisaväetamisega.
Nelja talu peale oli ostetud rehepeksumasin. Peale meie veel Vanamäe, Pöksimeie ja Abapika. See oli üks suur mürakas. Kaheksa hobust pandi ette kui ühest talust teise veeti. Mäletan aurukatelt ning peksumasinat, kust viljad läbi lasti. Masinaosanikel tuli maksta ainult masinisti tasu 3-5 senti 100 kilose koti pealt. Teised talud maksid 35 senti.
Jalgrattaremont
Tööd tegi kogu pere ja seda oli palju. Tavaliselt oli suvel talus üks sulane ja üks tüdruk abiks. Kui mina suuremaks sain ja enam karjas ei käinud, siis võeti ka karjus. Taluteenijad olid tavaliselt Otepäält pärit ja sinna nad ka talveks tagasi läksid. Sõid neid produkte, mis suvel talus teenisid, ning raha jätkus ka kinodes käimiseks ning muidu kulutamiseks. Nendel oli päris hää elu. Ma mäletan, sulane ostis varem jalgratta kui minu vennad. No suvel ikka tegid tööd ka kõvasti küll.
MINU ISA USK.
Minu isa oli tõsimeelne usklik, kes iga söögi alustuseks korraks käed kokku pani ja mingeid sõnu hääletute huultega vormis. Valjuhäälset söögipalvet ta ei pidanud. Isa oli Lutheri koguduse liige, kuid kirikus väga tihti ei käinud. Tema uuris ise kodus Piibli põhjalikult läbi. Mäletan, et kord üks teine külamees tuli teda oma baptistikogudusse teenistustele kutsuma. Isa saatis ta tagasi sõnadega, et tema elavat ihus ja hinges Piibli juhatuse järgi ausat ja töökat elu, ei valeta, ei varasta, ei peta naist ning et jumala meele järele olemiseks polevat sugugi vaja otsida, millises koguduses uhkemaid jumalateenistusi peetakse. Tema sai ka väga kenasti läbi minu emaga, kes jumala asjadesse mitte kuigi suure tõsidusega ei suhtunud. Nii kasvasin minagi usuasjades ilma sunnita ning ei tekkinud minus ka iseenesest mingit loomulikku huvi jumalariigi vastu. Oma isasse ma uskusin ja tema usku austasin küll.
ÕUNAAED JA KARJAPÕLI.
ÕUNAAED JA KARJAPÕLI.
Talveks olid õuntest sibulad ja üks teine huvitav talisort, mida me jänesepääks kutsusime. See jänesepää õun oli ilmatu suur põrakas ja sügisel hästi hapu, kuid talve edenedes maitses väga hea. Parside pääle pandi sügisel õled ja siis õunad õlgedele säilima. Umbes poole veebruarini jätkus neid nosida.
Enamik õunu valmis sügisel ja ei säilinud kuigi kaua. Vahel käisid suuremates taludes, kus oli rohkem õunapuid, õunte ülesostjad. Nad vaatasid kui palju vilju õunupuude küljes oli, maksid raha ja võtsid ise õunad maha. Kui mõnel aastal ülesostjaid ei olnud, siis võeti ise paremad õunad ära. Pärast lasti paar korda sead aeda ja need siis sõid maa puhtaks. Siga on kaval ja teab täpselt, kus on kõige paremad õunad. Niipea kui aeda pääsesid, kiirustasid kõige magusamate manu. Põnev oli sigu vaadata, kui nad jänesepää sordi juurde jõudsid. Hapu tegi vist nende kihvad hellaks. Võtsid ikka suhu seda õuna ja jälle maha ja jälle suhu ja suust välja, kuid pikpeale kadusid jänesepäädki puu alt ära.
Põllutööde ajal oli vaja põldude pääl olla ja kellelgi ei olnud aega õuntega mässata. Mäletan, et ükskord isa viis Tartusse koos teise kaubaga ka õunu. Noh, ostjad olevat nii viletsad olnud, et lõpu olevat visanud sinnasamasse.. Emajõe äärde olid koorma kummuli pannud ja siis rahvas korjas. Et ei tasu enam kodu ka tuua, kui ta juba sääl oli.
Minule anti küll iga päev karja kaasa õunu koorimiseks. Pärast kuivatati neid teraviljakuivatis ja talvel tehti õunasuppi.
Puuviljanduse alal sai teoks ka minu esimene iseseisev äritehing. Käisime karjas koos Luha talust Korbi poistega ning jagasin õunu-ploome ka sõpradega. Nemad siis hoidsid ka minu karja. Mina käisin samal ajal alapiga järve pääl kala püüdmas. Kalariistad olid Korpide omad, nendel läks jõgi otse õue alt läbi. Õng oli ju minulgi kodus, kuid ma ei julgend hommikul karja minnes seda võtma minna. Ükskord kui ma jälle õngitsemas olin, tuli isa veskilt ja märkas, et mina olen järve pääl. Kui ma karjast tulin siis isa oli juba kodus ja küsis, et kuule Kalju, sa olid alapiga järve peal. Tol ajal meie majas isale valetada ei tulnud kõne allagi, rääkisin ära, milles asi seisab. Vitsa ma küll ei saanud, aga öeldi, et olgu see viimane kord ja tõesti viimaseks korraks see jäigi.
Karjas sai salaja küll mitut muudki keelatud meelelehutust proovitud. Naabrikarjastega lasksime talude oinastel ja pullidel vastastikku jõudu katsuda ning maadlesime ka ise omavahel.
KOOLITEE ALGUS VALGJÄRVE ALGKOOLIS.
Minu esimeseks kooliks oli Valgjärve kuueklassiline kool ja tolle lõpetasin ära 1936. aastal.
Selle kooli ajast mul õppimisega seoses midagi erilist meeles ei ole, kuid koolielust on päris elavad mälestuspildid. Nädala sees elasime internaadis. Igaühel tuli internaati viia oma voodi ning nädala toiduks anti kodust kaasa kartuli-tangupuder või mulgikapsaid, võimaluse piires lihatükk ja tee jaoks suhkur. Internaadis pliidil siis soojendasime oma putrusid. Tee jaoks oli suur nõu, kus keetsime ühiselt teed vaarikavartest. Sellesse aega jäid ka esimesed salaja õhkamised meeldima hakanud klassiõe järele. Ega rohkemaks julgust ei olnud, kui vahel ühistel tegevustel end lemmiku lähedale hoida.
ALGKOOL LÄBI, OTEPÄÄ GÜMNAASIUMISSE EI PÄÄSE.
Kalju koolipoisina, aastat ei tea
Koos Piiri peremehe poja Kalju Saarega otsustasime minna pärast algkooli lõppu Otepää Gümnaasiumi edasi õppima. Paraku ei õnnestunud meie ettevõtmine. Linna algkoolis oli olnud viiendas ja kuuendas klassis võõrkeel, kuid meie koolis seda millegipärast ei olnud. Koolikatsetel leiti, et kõik muu oli korras, aga ilma saksa keeleta vastu ei saavat võtta. Soovitati endale kusagilt õpetaja kaubelda ja järgmisel aastal tagasi tulla. Polnud midagi parata, tuli tagasi koju minna. Leiduski sealtsamas Valgjärve koolis üks õpetaja, kelle kodus räägiti lisaks eesti keelele ka saksa keelt. Ma ikka paar korda käisin tunnis, aga ei edenenud eriti see koduõppimine. Järgmisel aastal sai Kalju Saar kuidagi siiski Otepääle kooli sisse. Otepää Gümnaasium oli ehitatud kooliharidusest huvitatud põllumeeste raha toel ning töötas erakoolina riigipoolse toetuseta. Võib-olla oleks ka mind teisel korral vastu võetud – õpilaste nälg oli sel Otepää Gümnaasiumil üsna suur.
TARTUSSE MAJANDUSKOOLI.
Kalju vasakult esimene
Asjaolude kokkusattumusena viis mu edasine koolitee mind hoopis Tartu linna.Minu õemees, Arnold Arukuusk oli just lõpetanud Tallinnas ärialase õppeasutuse. See kool oli gümnaasiumi baasil ning andis ärijuhi kutse. Õemees sai tööle Tartusse Eesti Majandusühisusse osakonnajuhatajaks. Majandusühisused Eesti Vabariigis olid ühiskaubandusega tegelevad ettevõted, hilisemate Tarbijate Kooperatiivide eelkäijad.
Tartu Eesti Majandusühisuse peadirektor oli Jaan Pürgel, kelle vend Endrik Pürgel oli meie piirimehe, Alapika talu peremees ning teadis värske koolilõpetanu kohta häid soovitusi anda. Arnold oli töökas ja edasipüüdlik mees ning jõudis ajapikku oma ametis üsna tublisti edasi. Õemees ja õde kolisid 1937. aastal Tartusse. Minule anti üks tuba nende kolmetoalisest korterist ning pandi siis mindki ärikooli. Asusin õppima Tartu Tööstus-Majandusõpilaste Kooli äri ja kontoritöötajate haru esimesele kursusele. Koolis oli olemas ka tööstusharu. See oli hea kool. Õppetöö kestus oli neli aastat ja lõpetajad said progümnaasiumi tasemel üldhariduse ning tublisti erialaseid lisaaineid nagu raamatupidamist, ökonoomikat, asjaajamist, masinakirja ning kiirkirja. Matemaatika programm oli reaalkoolile omaselt tihe ning see meeldis mulle iseäranis hästi. Keeli peeti samuti tähtsaks, sest kauplustes oli vaja kolme keelt osata. Saksa keel oli kohustuslik, vene keel fakultatiivne. Minugi õemees rääkis puhtalt kolme keelt. Minu energia läks kooliajal küll põhiliselt saksa keele peale, vene keele tõi hilisem elu vägisi suhu.
ESIMESED RASKUSED KOOLIS JA NENDEST ÜLESAAMINE.
Õe Hermiine pere
Ka Tartu koolis sain alguses tunda, mida oli väärt mu väikeses maakoolis omandatud algharidus.
Saksa keelega olin ootuspäraselt hullumoodi hädas. Kõik peale minu olid ju juba kaks aastat saksa keelt õppinud. Õnneks oli seal väga mõistlik saksa keele õpetaja, rahvuselt sakslane, Heidok. Tema julgustas, et nii tühise asja pärast ei tasu meelt heita. Kui te teiste ainetega hakkma saate, küll saate saksa keelega ka, vähemalt 2-3 aastaga saate teistele järgi, ma annan ise eraldi programmi. Ja nii oligi.
Nüüd minu kõige ebameeldivam mälestus tollest ajast. Eesti keele õpetajaks ning ühtlasi õppealajuhatajaks oli Jaan Jaanisto. Tema tegi kohe aasta alguses etteütluse võõrsõnade peale. Mina sain puhta kahe ning õpetaja ütles terve klassi ees, et kahtlane, kas Aigro üldse ongi algkooli lõpetanud. Küll ma olin õnnetu..häbi küll, terve klassi ees.. ja uus mees ja maakas niikuinii. Kodus leidsin lohutust ja julgustust oma õelt, kes asus mulle appi võõrsõnu harjutama. Tema ise oli Otepää Gümnaasiumi lõpetanud. Palusin õpetajalt kordusetteütlust. Õpetaja laskiski mul kirjutada tahvli peale kümmekond sõna, mispeale pani kolme kirja tolle etteütluse osa eest. Tüdrukud ning ka mõned noormehed olid juba Jaan Jaanisto näägutamise järel mulle oma kaasatundtundmist avaldama tulnud. Kui saadi teada, et ma tegin kordustöö ära, võeti mind üsna omaks. Muidu ma olin hää jutustaja ja kirjandus ning teisedki jutuained läksid ladusalt. Reaalained olid niikuinii mu lemmikud. Mitmed tüdrukud meie klassis olid väga hädas matemaatikaga ja mina hakkasin neid peale tunde õpetama. Tüdrukud vastutasuks aitasid mind saksa keelega. Kui siis veel õpetajad ütlesid halvasti tüdrukutele, et mispärast ikka matemaatikat nii kehvasti, siis mina kohe asusin neid kaitsma – eks tundsin, et see laitus oli nagu minu pihta ka.
Sestpeale ma olin päris oma mees, olgugi et maalt tulnud, maavillane ülikond ja käitumine ka maavillane ning rääkisin väikselt võru keelt ka. Tegelikult räägiti Otepää kandis Tartu murret, kus mõned võru keele sõnad sees ja nende kasutamine tegi kaaslastele nalja. Ma siis õppisin ise veel mõne võrukeelse sõna juurde, et ikka nalja jätkuks.
KLASSIVANEMAKS.
Järgmisel aastal valiti mind klassivanemaks.
Klassivanema töö mulle mulle meeldis. Üks klassivanema ülesannetest oli klassiõhtute organiseerimine. Mina pidin kooliruumide kasutamise loa kauplema. Esmaspäevast reedeni olid koolitunnid, siis ei saanud pidu teha. Laupäeval ja pühapäeval tunde ei olnud, kuid valve oli majas, laupäeval tavaliselt tegimegi siis klassiõhtu. Menüüs olid võileivad ja tee. Mina tegin toimkonna, lauakatjad muidugi tüdrukud. Tüdrukud tegid kõike kraps-kraps, keegi oli kodus ka mingi tordi küpsetanud. Poiste ülesanne oli tantsu eest hoolitseda. Muusikaks oli plaadimängijaga raadio või lihtsalt grammofon. Napsu sääl kunagi ei olnud. Keegi ei tulnud selle pealegi, et võiks klassiõhtul muud peale tee juua. Aga tantsiti küll. Mina ei osanud tantsida. Öeldi siis mulle, et mine Kalju sinna Bürgermusesse, et sääl on tantsukursused, mine sinna. Läksingi ja maksin raha ära. Paljudel oli oma tüdruk kaasas aga minul oma tüdrukut ei olnud. Pandigi mind siis ühe võõra tüdrukuga paari. Ühe õhtu tantsis tüdruk minuga ära küll, aga järgmine kord ta hoidis eemale. Pidin jälle uue otsima ja kolmandat otsima. Mina kippusin komistama ja varba peale astuma ning juttu ka ei osanud seal tantsimise pääl eriti rääkida. Ma lõpuni ei jõudnudki sääl ära käia, mulle ei istunud see asi. Aga midagi ma ikka selgeks sain, nii et oma tüdrukutega teeõhtutel julgesin juba tantsupõrandale minna. Nemad õpetasid ka tantsu ajal mulle, kuidas asi käib. Toredad tüdrukud olid meil.
Oma klassivanema ameti tõttu pidin ka kõnesid pidama – kindlasti iga teeõhu alguses ning muudelgi puhkudel oli vaja sõna võtta. Eks ma siis esiotsa olin üsna mures, kirjutasin jutu valmis ja õppisin hoolsalt pähe. Jälle vedas mul sellega, et leidus üks endine Valgjärve kooliõpetaja Neumann, kes mind kõnekunsti algtõdedega tuttavaks tegi. Hiljem, kui õe pere Tartust ära kolis, sain selle mehe juurde ka korterisse.
Klassivanema ülesanne oli ka ekskursioonide korraldamine. Ekskursioone tehti kevadeti. Mäletan, et läksin raudteejaama ja rentisin vaguni. Vagun anti kell kuus hommikul raudteejaamas ette ja sõit läks Taevaskotta. Õhtul kell kuus ootas sõiduk Taevaskojas jälle ees. Kas vahepeal vagun sõidus ka kusagil oli, seda ma ei tea. Vaguni rentimine oli sellise kaubaga, et meie saame soodushinna ning kui veel mõni reisija soovi avaldab, siis nood pidid ka pääle saama. Ega tea, kas või kuidas nad siis piletid ostsid kassast enne kui pääle tulid, ega meie kontrollima neid küll ei hakanud. Tuli kes tuli, me ei teinud väljagi. Väga mõnus päev oli. Taevaskoda oli ilus, ilm oli hea; mängisime palli ja muid mängusid. Võileivad olid kaasas ning tüdrukud seadsid võileivad laiali ja sõime ühiselt lõunat. Käisime ka ümbruskonnas ringi. Õhtul jälle rõõmsal meelel koju. Kõik olid rahul ka sellega, et rongisõidu olime üsna odava raha eest saanud.
Veel mäletan, et ükskord käisime terve kooliga Mäksal. Laevaga läksime sinna ja tulime ka tagasi. Viimasel koolikevadel ei tehtud minu mäletamist mööda enam ühtki ekskursiooni.
TÖÖ MÜÜJAÕPILASENA MAJANDUSÜHISUSES.
Siiamaani ma polegi maininud, et kogu koolielu algas alles õhtusel ajal. Hommikupoolik kulus leivaraha teenimiseks ja tulevase kaupmeheametiga tutvumiseks. Õemees kutsus mu tööle Holmi tänavale Tartu Eesti Majandusühisusse müüjaõpilaseks, esmalt raua osakonda, kus ta ise osakonnajuhatajaks oli. Minu esimesel tööaastal oli ühisuses kokku kolm õpilast. Üks oli Kodres, politseiprefekti poeg. See politseiprefekt on mulle meelde jäänud kui ametimees, kes litsidega tegeles, neid regulaarselt arstlikku kontrolli suunates. Eks ta tegi ehk muudki, kuid see töö tundus eriti põnevana.
Õpilaste üheks ülesandeks oli kaupluse põrand puhas hoida. Põrandapühkimine oli poistele väga vastumeelne, seda eelkõige sellepärast, et poodi tulevate tüdrukute ees tundus väga piinlik end majandusühisuse luuamehena näidata. Teised poisid tegid kavala ettepaneku põrandapühkija määramiseks sõnadeütlemise mängu abil. Ütlesime kordamööda näiteks linnade nimesid nagu Tallinn, Tartu, Pärnu, kuni keegi enam midagi lisada ei osanud ja vait jäi. Esimestel päevadel pidasid linnamehed peenikest naeru ja mina vehkisin luuaga. Minul aga oli hea mälu ja kange jonn ning kolme-nelja nädala pärast ei olnud mul üldse enam vaja põrandat pühkida. Ega teised sellega kaua ei leppinud, töö läks edasi järjekorras. Teisel aastal võeti ühisusse uusi õpilasi ning vanad olijad olid lõpuks pühkimisest priid.
Õpilased pidid järgemööda igas osakonnas töötama. Nii töötasin mina pärast rauaosakonda koloniaalosakonnas ning hiljem veel nahaosakonnas.
Majandusühisuses olid üsna head tingimused töö ja õppimise ühildamiseks. Koolipäevadel lubati kella neljast töölt ära, et viieks kooli jõuaks. Kauplus ise oli vist kella kuueni lahti. Kui põrandapühkimine välja arvata, siis müüja õpilase töö oli päris huvitav ja vaheldusrikas. Ega kaupu müüa algul ei tohtind. Kui üks aasta oli möödas, siis tehti katsed ning edaspidi lubati ka leti taha. Muidu korraldasime pabereid, paigutasime kaupa riiulitele ja täitsime osakonnajuhatajate või müüjate korraldusi. Vahel oli vaja kuhugi aadressi järgi kaupa kohale viia või kusagilt midagi tuua. Müügil oli ka aknaklaas, mis tellijatele parajasse mõõtu tuli lõigata. Mind pandi korra klaasi lõikama ning edaspdi oligi see töö alati minu teha. Kui kusagil uut maja ehitati, toodi korraga terve maja aknaraamid klaasilõikaja tööruumi. Klaasilõikust tehti ülakorrusel, täiendavate korralduste jagajate silma alt ära. Ma olin hea käega lõikaja, praaki tuli vähe ning nii ma sain osa aega ka õppetükkidele pühendada. Saksa keel oli ikka kõige suurem murelaps. Muid aineid vaatasin ka, lugesin vahel mõnd romaanigi.
MAJANDUSÜHISUSE PUHVET.
Majandusühisuse kontor oli Holmi tänaval. Samas majas oli ka koosolekusaal ning saali juures iseteenindav puhvet oma töötajatele lõunatoidu pakkumiseks. Toidu eest tuli maksta kassasse sularahas või anda selle asemel võlatsekk väljaostmiseks palgapäeval. Süsteem töötas hästi ja puudujääke ei tekkinud. Samast võis saada ka õlut ja kangematki alkoholi. Ühisuse poolt oli päris tasuta kõigile töötjatele tarvitamiseks suhkur, heeringas ja teevesi. Minu lõuna koosnes enamasti kodust kaasa võetud leivast, lisaks tünnist priske heeringas ja kõrvale magus tee.Vene ajal tehti klubist punanurk. Puhvet koos õllega töötas ikka edasi. Mina kui korralik koolipoiss ja väikesepalgaline töötaja (algul 15, hiljem nooremmüüjana 50 krooni kuus) õlleostmisele isegi ei mõelnud. Ometi sai lõpuks õlu minu lahkumise põhjuseks sellest meeldivast töökohast.
OMAETTE KORTERIS NEUMANNI JUURES.
Mina ei saanud kooli tõttu tollal sinna kaasa minna ning isa kauples minule endise Valgjärve kooli juhataja Neumanni juurde korteri. Tema pidas Tartus Lutheri palvemaja, kus usuteduskonna üliõpilased käisid proovijutluseid pidamas. Kuidas nendel jutlused välja kukkusid, seda ma ei tea, mina neid kuulamas ei käinud. Kui nad tulid alla ruumi, kus minagi magasin, siis oli küll nendega väga huvitav juttu ajada ja vaielda. Nad olid soliidsed ja antvärki mehed, mulle meeldis nende seltskond. Vahel pühapäeviti jäi mõni üliõpilane jutluse ajaks kohale ilmumata. Siis vana Hugo astus ise pukki ja olevat teinud tüki maad parema jutluse kui üliõpilased. Tema oli hea kõnemees.
Valgjärve koolijuhatamise aegadel oli Hugo Neumanni ülesandeks koolijuhi töö kõrvalt Valgjärve surnud matta ja lapsed ristida. Ta ristis ka Kalju Saart, Piiripalu perepoega, sedasama, kellega koos Otepääl koolikatsetel käisime. Neumann, paras napsumees, oli purjun peaga ära unustand ristimise fakti raamatusse kirja panna. Kui kunagi hiljem oli Kalju Saarel sünnitunnistust vaja, siis vana tegi selle tagantjärele mälu järgi, muutes mehe ametlikult ühe aasta nooremaks. Eksitusest oli kasugi. Esimesest Vene sõjaväkke mobiliseerimisest jäi ta oma nooruse tõttu puutumata.
Neumanni tiiva all oli mul vaba elu. Ega seal enam keegi ei kontrollind, mis ma tegin või ei teinud. Mul oli maal elades kasvanud distsipliin sisse, läksin tööpäeva õhtutel ikka kooli. Laupäv ja pühapäev olid tavaliselt vabad Vahel oli laupäeviti masinkirjutus õpetajate seminari majas, mõnikord ka muud praktikapäevad. Mõne kooliõhtu ma ikka jätsin vahele kah, siis püüdsin kodus midagi teha. Seda juhtus harva. Ma olin hoole mees nii töö, kui ka õppimisega, olen elu aeg olnud hoole mees. Ja õppimist olen alati pidanud väga tähtsaks.
LÕBUSAD PUHKEPÄEVAD PUHJAS.
Minu õemees viidi Kavastust peagi üle Puhja kaupluse juhatajaks. See oli palju suurem kui Kavastu ja seal tal oli kolm töötajat: müüja, laomees ning kassapidaja. Kassapidaja oli minu õde. Laomees käis ka vajadusel leti taga müüjal abiks. Selles töökohas oli kaubakäive suurem ja juhataja palk parem. Oli võimalik ka töötajatele preemiat maksta. Nii jõudis minu õepere majanduslikult üsna heale järjele. Mina käisin jalgrattaga suvel alatihti neil Puhjas külas.Vahel õnnestus saada ka autoküüti, siis ma olin juba laupäeva lõunaks Puhjas. Noore tugeva poisina polnud mul raske esmaspäeva hommikul otse venna majast rattaga tööle vändata. Minu mälestuste kõige toredamad suveõhtud olid Puhjas. Ühe mäe peal oli seal õhtuti lõke ja igasuguseid mängusid tehti. Mina olin alati kohal ja mind võeti hästi kenasti kampa. No nii kuradi ilusaid tüdrukuid ei ole mitte kuskil, kui seal Puhjas olid!
KOOLIELU UUE VÕIMU AJAL.
Meie koolis oli ka mõned vene rahvusest õpilased. Üks eriti ilus tüdruk, kellele poiste silmad alati pikemaks pidama jäid, oli varem rääkinud, et tema ei teadvatki, mis rahvusest ta on. Nüüd oli ta äkki uhkust ja tähtsust täis, püüdis vahetunnis meiega ainult vene keeles rääkida. Minu sõber Volli ehk Voldemar Vissor, hilisem Mustla kooli direktor, oli ka segaparekonnast.Tema isa oli minu mäletamist mööda rikkal järjel vene ärimees, kes eesti keelt sugugi ei rääkinud. Volliga olime ikka suured sõbrad edasi.
Viimasel kooliaastal lahkusid paar saksa soost poissi ümberasujana Saksamaale, käisid meid veel kevadel uuesti vaatamaski.
Meelelahutust jäi vähemaks, kuid õppetöö käis endiselt ning ka lõputöö tehti meile. Saksa keele kolm oli lõputunnistusel mul viimaks ometi ausalt ära teenitud.
VIIMASED TARTU AASTAD ENNE SÕDA.
Uuel võimul oli kaudselt osa ka selles, et mina oma heast harjunud töökohast ilma jäin.Lugu ise oli järgmine. Üldiselt töötasid Tartu Majandusühisuses ainult mehed, kuid oli ka üks naine - Raie Leida. Tema mees oli ära surnud ja nii oli Leida mehe asemel kontorisse ametisse võetud. Vene ajal aga sai ta juba suuremaks ametimeheks. Mäletan, et kui mingid asjamehed ühisust külastasid, siis oli ikka Leida nende saatjaks. Juhtusin kuulma, kuidas Leida nurises, et õllemüügi korraldus on kitsa ringi inimeste käes, kes sellest teenimatult kasu saavad, teised inimesed ei pääsevat vabalt õlle ligi, kui vaja oleks.
Klubi oli ümber nimetatud punanurgaks, ning seal punanurgas toimusid nüüd üsna tihti koosolekud. Kutsuti siis jälle rahvas kokku koosolekule, kus teemaks õlle müük punanurgas. Leida esines sääl ettekandega teemal, kuidas alkoholi müük punanurgas olevat täiesti sobimatu ja tulevat ära keelata. Mina, kes ma ise küll kordagi puhvetist õlut polnud ostnud, võtsin seepeale sõna ja arvasin, et õlu võiks ikka edasi jääda. Mainisn ka, et olen eelkõnelejat kuulnud hoopis nurisevat õlle halva kättesaadavuse üle. See osutus aga suureks veaks. Teenisin aplausi saalis, kuid kolm päeva hiljem olin ma tööst ilma.
Hakkasin tööd otsima. Kandideerisin Linnavalitsusse hotellide arvepidajaks. Sain nädal aega uut ametit harjutada kui kutsuti kontorisse ja anti lühidalt teada, et ma ei sobivat, sest olin eelmisest kohast vallandatud.
Otsisin edasi. Käimas oli majade natsionaliseerimine. Inventariseerimise Büroo otsis majahindajaid ning sinna võeti mind vastu.
T.T.M.Õ.K-i Kaitseliit Õppurmalev 4. Komp. II rühm veebr.1940.a.
Sain rahulikult töötada ja õppida ning suvel 1940 lõpetasin oma Majanduskooli 4-aastase kursuse, mis andis progümnaasiumi hariduse. Ilma eriaineteta oleks progümnaasium olnud 3- aastane.
Lõpuaktusel mul ei olnud lilletoojat oodata, kuid meeldiva üllatusena sain minagi oma lilletuutu – sõbra õde Aliis oli mindki meeles pidanud.
Majandusharu lõpetajatel oli võimalus minna edasi ja teha kommertsgümnaasiumi juures kahe aasta jooksul gümnaasiumi lõputunnistuseks vajalikud eksamid. No aga sõda tuli peale, nii et mina selle kommertsgümnaasiumi juurde ei jõudnudki. Osa poisse siiski läks sinna.
