UUS VÕIM JA SÕJAAEG
Tiina kommentaar
Selle osa algmaterjalis oli paar suurel määral kattuvat lõiku. Põhjuseks võib olla, et mitu linti olid mõnda aega ühe teise inimese käes. Jutustajal puudus ülekuulamise võimalus ning nii saigi esimene siberi aasta kordusesituse.
Siberist ja sõja-ajast on vähe pilte. Teksti vahele paigutatatud pildid on küll peaaegu kõik Kalju esimesest albumist, kuid otsest seost tekstiga ei ole. Kujutage lihtsalt ette, et teie lehitsete albumit samal ajal kui Kalju oma läbielamustest pajatab.
ÄREVAD AJAD EESTIMAAL 1939-40.
Kui 1. septembril 1939 Saksamaa ründas Poolat, siis kasvas rahva hulgas pahameel Saksamaa vastu. Lootusrikkalt võeti vastu teade selle kohta, et Prantsusmaa ja Inglismaa astusid Saksamaa vastu Poola kaitseks välja, kuid see rõõm jäi üürikeseks. Kahe nädala pärast ründas ka Venemaa Poolat ning vähem kui kuu ajaga oli Poola vallutatud. Mõlemad pooled käitusid oma vallutatud alal julmalt ning vastumeelsus oli tugev nii ühe kui teise vastu.
Saksamaa hakkas 1939. aasta oktoobris kutsuma oma rahvuskaaslasi Saksamaale. Sakslaste vara müümise ja lahkumisrutu kohta kohta tekkis lorilaule ja pilkejuttusid, kuid suurt rõõmu see kaasa ei toonud. Usuti, et Saksamaa kavatseb Baltikumi loovutada Venemaale.
Peagi olid Eestisse jäänud vaid üksikud saksa rahvusest inimesed. Meie klassis oli kaks ümberasujat - üks päris sakslane Kelle ning üks pooleldi sakslane või saksameelne Pettai.
Pärast ümberasumaist käisid nad veel 1940.a maikuus Eestis ning tulid ka meid, oma endiseid klassikaaslasi vaatama. Kelle perekond oli Eestis asuva kinnisvara eest hea raha saanud ning poiss võis kaaslaste hulgas üsna uhke rahamehena esineda. Pettail ei paistnud eriti raha olevat ning tema pidi kuulama rohkem pilkesõnu oma eestlasena sakslaste hulka trügimise kohta.
Eestis toimus mõningane tegevväe täiendus, kuid tõelist mobilisatsiooni välja ei kuulutatud. Üheagselt baltisakslaste ümberasumisega algas Venemaa baaside rajamine Eestisse. Paldiskis sadamaehitusel ning Kuressaares lennuvälja ehitamisel töötanud eestlased said üsna head raha oma töö eest ning olid päris rahul. Räägiti 25 tuhandest venelasest uusasukast kes baaside teenindamiseks sisse pidavat toodama. Venemaa ja Saksamaa omavahelise mittekallaletungi lepingu olemasolu rahustas rahvast ning tundus, et elu võib vähemalt rahuldavalt jätkuda. Muutused hakkasid tasapisi siiski toimuma. Suhkur ja petrool kadusid vabamüügilt. Suhkrut sai 800 grammi inimese kohta tšeki alusel. Mäletan, et meie pere sai lisa suhkrutšekke tuttavalt paljulapseliselt perelt, kes ei jõudnud kõiki talonge ise ära kasutada.
Vabalt valitud perepilt albumist
1940. aasta juulis korraldati Riigikogu valimised Venemaa poolt määratud kandidaatidega ning rahval tuli leppida teadasaamisega, et olime vabatahtlikult Nõukogude Liidu koossesisu astunud. Pärast võimuvahetust hakkas peale küüditamine – esialgu märkamatult ja ühekaupa.
Mäletan üht Mihkelsoni nimelist Eesti ohvitseri, kes jutustas oma küüditajate käest ärapagemise lugu, ka relv oli tal alles.
MIDA RAHVAS VEEL RÄÄKIS JA ARVAS
Aga midagi ma veel räägin, et mis siis rahvas rääkis. Teati, et soomlane ehitas Mannerheimi liini ja kõik aeg oli jutt, et miks meie ei tee, miks Eesti ei tee endale Mannerheimi liini. Et meil on palju parem, Peipsi on ees ja kolmkümmend kilomeetrit ongi vaid Põhja-Eestis Sinimägedes ja kakskümmend kilomeetrit Lõuna-Eestisse Võrumaale. Isegi nimi oli juba valmis – Kalevipoja liin. Mõni ütles küll, et Laidoneri liin. Rahvas kõik aeg rääkis, et miks ei teha, miks ei teha. No seda ma mäletan ka, et lehes oli et, Laidoner tegi ettevalmistusi, et relvi osta, aga Pätsikene ei lasknud osta, pani raha, mis üle jäi - majanduslikult hakkas Eesti riik hästi õitsema ja raha jäi üle - ja siis ta pani Inglismaale ja Rootsi pankadesse, et kui eestlastel midagi vaja, kui sõda tuleb, siis säält hää võtta. Häh, venelane võttis tal paksu pealt ära, aga sellega oleks võind relvi osta, siis oleks millega vastu hakata.
Kindral Ernst Põder oli meie sugulane ja kord isa sünnipäeval märtsikuul, peatus ta Käpa talus Vana-Otepääl. Ma mäletan, et ta tuli õhtul Käpa talu hobustega, hobune pandi meie talli, võeti viina ja aeti juttu. Siis ma kuulasin neid suure huviga.
KÜÜDITAMISE HIRMUS
Ajad muutusid üha rahutumaks ka minu väikeses maailmas. Elasin jälle koos õe ja õemehega Holmi tänaval majas number 12. Suveks oli õde pikemalt ära maal ja nii me toimetasime Arnoldiga kahekesi. 14. juuni öösel oli kuulda raskete masinate liikumist ning paugutamist. Masinad vedasid küüditatavaid kokku sinnasamasse meie tänavale. Teiste hulgas oli ära viidud ka minu koolivend Tullio Lamp, tema viis õde-venda ja vanemad. Tullio isa oli vabadussõjas selles üksuses olnud, kes Elva linna vabastas ning selle eest Konguta mõisa südame saanud. Minu isa oli ka Vabadussõjas võidelnud Landesveeri vastu. Ma ei julgenud enam oma allkorruse toas ööbida. Sama maja pööningul oli arhiiv. Minu ase sai sinna ümber kolitud. Selle arhiivi ukse sai seestpoolt nii kinni panna, et jäi mulje nagu oleks uks suletud väljastpoolt. Päeval käisin ikka endiselt tööl.
Kui vend Jaan maalt külla tuli, siis saime temaga õemehe ruumides kokku. Mäletan, et õemees oli teinud esimest korda elus puskarit ning sellel oli väga hirmus kõrbenud maitse.
Kui 1941. aastal 22. juunil sõda algas, siis sõitsin jalgrattaga vanematekoju mõneks päevaks. Vanemad küll soovitasid mitte enam Tartusse tagasi minna, kuid mul oli üks majahindamine pooleli. Tahtsin selle lõpuni teha ja töö eest raha kätte saada. Läksingi ja ööbisin ikka oma arhiivikambris tasahilju edasi. Perenaine käis minu eest isegi poes, et minu sealviibimine võimalikult märkamatu oleks.
MOBILISATSIOON
Algas mobilisatsioon. Minagi olin oma vanuse tõttu kutsealusena kirjas. Mind ennast küll üles ei leitud, kuid minu mobilisatsioonikäsk toimetati õemehe kätte, kel ei jäänud muud üle kui sellele alla kirjutada. Kutse oli toodud 1941. aasta 2. juuli õhtul kell 8, täpselt samal ajal, kui algas linnas liikumiskeelu aeg.
Mobilisatsioonikorralduse oli saanud ka maja kojamehe Looguse poeg. Oli ähvardatud mahalaskmisega, kui korraldusele ei allu. Käsk oli ilmuda kogunemispunkti kell 6 järgmisel hommikul, kaasas viie päeva toit. Ega muud üle ei jäänud, õmmeldi kiirkorras mulle mingist padjapüürist seljakott, otsiti jalavarjuks „botinkad“, leiti mingit toidupoolist, käterätt ja seep ning hommikul seadsime sammud koos kojamehe pojaga Tartu Eesti Üliõpilasseltsi maja suunas. Mõtlesin ikka esiotsa vaid uudistada, kuid kes korra sisse astus, seda enam välja ei lastud. Mõned poisid siiki põgenesid veel viimasel hetkel üle aia. Majas oli muuhulgas avatud ka puhvet, kust sai oma saatust oodates vorsti osta. Mobilisatsioonipunkti korraldasid põhiliselt venelased, kuid seal oli ka eestlasi ametis. Päeva jooksul peeti mitu kõnekoosolekut. Üks eestimaa juut ametimeeste hulgast rääkis meile Venemaa oludest, et need tüki maad kehvemad olevat kui meie Eestis harjunud oleme. Ei osanud sest jutust midagi arvata.
3. juuli õhtuhämaras rivistati meid üles ning kolonn liikus vene sõduritest ümbritsetuna raudteejaama. Seal paigutati meid kaubavagunitesse kahekordsetele naridele. Suvine aeg, külma ei olnud. Minu klassikaaslane Voldemar Vissor, kellest hiljem sai Mustla Keskkooli direktor, oli ka mobiliseeritute hulgas. Tema oli äsja abiellunud koolikaaslase Salme Põltsamiga. Salme tuli meid veel järgmisel hommikul vaksalisse vaatama. Andsime oma kooli lõputunnistused Salme kätte. Millegipärast oli needki kästud mobilisatsioonipunkti kaasa võtta. Salme käest sain ka oma tunnistuse pärast sõda kätte. Rivis oli veel üks klassikaaslane, Eduard Schmit, kes pärast sõda oli TPI õppeprorektor ning lõpuks kõrgema ja keskhariduse minister. Mina ei saanud oma klassikaaslastega ühte vagunisse. Jõudsime sõbruneda kõrvalnari poisiga, aedikupoja Leo Kaueriga, kes ka edasises elus hääks tuttavaks jäi.
4. juuli lõuna paiku hakkas rong liikuma. Viimase vaguni katusel oli kuulipilduja, mille otstarbe üle omavahel arutati, kuid ühtki inimest selle ümber ei toimetanud ja ühtki pauku ta teekonna jooksul ei teinud. Oramaa jaama juures lendasid kohale saksa lennukid ja hakkasid meid pommitama. Mehed käsutati rongist välja. Lähedal oli rukkipõld ja metsatukk. Pidasime Volliga aru, kas me ei peaks kasutama juhust ja ära põgenema, kuid samas kartsime mahalaskmist põgenemiskatsel. Lõpuks otsustasime liisku võtta. Minu käes olid kaks tikku ja Volli tõmbas. Tõmbas pikema tiku, mis pidi tähendama pikka reisi. Leivakotid olid ka rongi jäänud. Läksime vagunisse tagasi. Minul ikka jäi süda kripeldama.
Petserisse jõudes oli juba pime. Õhtuks jõudsime Pihkvasse, seisime seal päris tükk aega. Kui uusesti liikuma hakkasime, siis varsti tulid jälle saksa pommituslennukid. Ka Vene lennukid olid platsis ning saime näha esimest õhulahingut. Mõni saksa lennuk lasti ka alla. Enamus lennukeid pääsesid siiski ära.
Seekord varjusime võõras metsas ning ärajooksmine tundus liiga hullu plaanina.
Nädal aega olime teel. Nädala lõpuks sai mul söök otsa. Vahetevahel oli meile ka mingit toitu lisaks antud, eelkõige tatraputru. Vollil olid suuremad toiduvarud ning mäletan siiani tema poolt annetatud tomatis kalakonservi maitset.
ÕPPELAAGRIS VJATKA ÄÄRES
Rong jõudis Vjatka jõe ääres sõjaväelinnakusse, nimega Zabatskoi, kuhu jäime paigale. Nüüd saime regulaarselt suppi ja leiba. Leiba jäi alguses tublisti üle, jagasime ülejäägid venelastele. Paar nädalat õppuseid ja meil ei jäänud enam midagi järele jagamiseks.
Õppused toimusid venelastest rühmaülemate juhtimisel, kes olid hiljuti mobiliseeritud kolhoosnikud. Nende riietus oli väga vilets, jalavarjudeks kalossid. Võib-olla olid nad ka arvestanud, et korralikumat rõivast ei maksa sõjaväkke minekul selga panna. Meile tehti riviõppust, anti ka puupüssid selga. Ilmad olid kuumad, leevendust pakkus ujumine Vjatka jões, mida üsna sageli ette võeti. Läks mööda umbes kuu aega, kui korraldati suur rivistus. Kogu varustus pidi kaasas olema, seljakotid seljas.Väljakul jagati mehed kahte ossa. Mind arvati nende hulka, kelle kohta öeldi, et ei ole veel sõjaväekõlbulikud. Mingit arstlikku ülevaatust ei toimunud. Kahtlustan, et minu ebaküpseks tunnistamise põhjuseks võis olla liigne suupruukimine ja venevastaste anekdootide rääkimine. Meid viidi otsekohe jaama vagunitesse, vaguniuks löödi kinni ja sõit läks Kamensk-Uralski poole. Teekond kulges aeglaselt, pikkade peatustega, sest vastu suundusid rindele minevad ešelonid. Sõitsime läbi Sverdlovski. Seal võeti neli poissi rongist maha, nende hulgas ka Alfred Kukk, mu algkoolikaaslane. Käisid jutud, et neid viiakse kohtusse. Ühel poisil oli veel akordion kaasas. Neist neljast ei ole ma hiljem enam midagi kuulnud.
KAMENSK-URALSKIS MULLATÖÖDEL
Lõppjaam oli Ufaa, kus meid asutati laagrisse. Kamensk-Uralskis, 8 kilomeerit laagrist oli käsil lennukitehase ehitus. Ehitusel töötas üle kahekümne tööpataljoni. Peale meie, eestlaste olid sinna kokku kogutud poola sõjavangid, volga sakslased ning tavalised vangid. Meile anti labidad ja pandi vundamendikraavi kaevama. Pinnas oli tihe ja musta värvi nagu pigi. Norm oli üsna suur, minu mäletamist mööda 4-5 kuupmeetrit. Tööga harjunud maapoistele see siiski väga hull ei olnud. Samas meiega kõrvuti töötasid ka vangid, püssimehed kõrval valvamas. Tundus, et püssimeeste ülesandeks oli ka meil silma peal hoida, sest aeg-ajalt kuulsime hoiatusi, et liiga kaugele töökohast ei tohi minna. Süüa anti kolm korda päevas – hommikul mingi veega pudrukört, lõunal ja õhtul supp. Leivaports oli algul 800 grammi kui normi täitsid. Kui normist jäi puudu, kahanes leivakogus 600 grammini. Neilt, kes vaid pool normi jaksasid, võeti ka üks sooja toidu kord vähemaks. Nii või naa, valdavaks oli iga päev hommikust õhtuni näljatunne. Lähedal kioskis müüdi sügisel porgandeid. Püssimehed lubasid soovijatel neid ostamas käia. Päevas pool kilo kuni kilo porgandeid kroonutoidule lisaks krõbistada oli tõhusaks toeks. Ilmad muutusid külmemaks, toit jäi veelgi napimaks ning meil hakkas väsimus tunda andma. Õhtuti tegime kivisöetuld järgmise päeva tööjärje kohal, kuid maa jõudis öö jooksul ikkagi 10 sentimeetri ulatuses külmuda. Raiusime siis 10-kiloste haamrite ja raudkiiludega seda külmunud pinnast.
Kui olime paar kuud ehitusel olnud, kohtusime taas nende eesti poistega, kellest meid Vjatka jõe ääres lahutati. Panime tähele, et hiljem järele tulijaid koheldi mõnevõrra paremini. Mitmed neist said tööle segusõlme ja muudele kergematele kohtadele. Meid loeti mitu korda päevas üle, teistelt aga nõuti märksa vähem distsipliini. Kui vundament sai valmis, siis teised jätkasid müüritöödega, kuid meie rühm käsutati metsatöödele.
Venelastel paistis lennukiehitusega kiire taga olevat. Kui tehase seinad hakkasid kerkima, toodi treipingid kohale ja töö läks lahti ilma katuseta ruumides. Vähehaaval siis ehitati lagi ja katus ka pea kohale.
MULDONNID JA ESIMENE SURM
Elamiseks olid meil muldonnid – zemljankad. Kõigepealt aeti buldooseriga maasse umbes 50 meetri pikkune, 10 meetri laiune ning 2 meetri sügavune lohk. Servadesse paigutati püstiste palkide read. Nende külge hakati ehitama onni seinu. Allapoole pandi jämedamad puud, ülespoole, kus mulla surve väiksem kinnitati peenemad latid. Väljastpoolt aeti muld seinte vastu. Lagi ehitati lattidest ja kaeti mullaga. Ruumi ülaosas jäi ruumi ka pisukestele akendele. Sisse ehitati kaks rida kahe- või kolmekordseid narisid. Põrandaks jäi muldpind. Laoti ka tellisahjud, mida köeti kivisöega. Sütt jätkus, ning talvel onnis külm ei olnud. Algul magasime põllult kitkutud heintel, hiljem toodi ka madratsid ning tekid. Minu narinaabriks oli Braubrücki nimeline Tartu poiss Kalevi tänavalt, kes oli rätsepatööd õppinud. Tema elas ka sõja üle ja kohtusime temaga minu ülikooli ajal mitu korda.
Mida edasi, seda halvemini hakati meid kohtlema, supp muutus lahjemaks ja töönormid karmimaks. Tööle ergutati fašistiks ja simulandiks sõimamisega. Mehi hakkasid kimbutama haigused ning ühel hommikul oligi meie onnis esimene surnu – üks saaremaa poiss. Korraldasime väikese mälestusteenistuse, üks usuteaduse üliüpilane luges palvuse, kus kutsus kõiki Eesti poisse kokku hoidma ja üksteisele toeks olema. Ülemused muutusid pärast seda mõneks ajaks pisut tagasihoidlikumaks.
Esimene surm ei jäänud viimaseks, näljast nõrgale organismile olid haigused kerged külge hakkama.
DETSEMBER 1941
Olime kohapeal Kamensk-Uralski töölaagris olnud juba umbes viis kuud ning nälg näpistas üsna tugevasti. Meie grupp oli pärast vundamendikraavi kaevamise lõppu üle viidud metsatöödele. Teekond tööpaigale võttis umbes tund aega. Töö oli ränk. Lõuna ajal toodi meile supp termostega tööpaigale. Ette oli nähtud tund aega, kuid tegelikkuses venis lõunapaus enamasti kahe tunnini. Ülemused ka said aru, et targem on lasta kurnatud meestel pisut kauem puhata, muidu nad ei jaksa enam üldse tööd teha. Kahe tunni pärast siiski võeti neil, kes ise tööle ei asutanud, tukast kinni ja tiriti otsustavalt tööjärjele. Mina ajasin end alati ise püsti, sest uhkus ei lubanud lasta endale kätt külge panna. Peksma kedagi siiski ei hakatud. Pärast tööd õhtul tuli jälle 6-7 kilomeetri pikkune marss ette võtta barakkidesse tagasi jõudmiseks.
Pärast metsatöö päeva jõudsime koju kella kaheksa paiku. Söökla asus eraldi barakis, seal jagati õhtust supilurri koos 200 grammise leivaportsuga. Pärast sööki toimus täi-proverka. Koorisime särgid seljast ning täitapmine läks lahti. Ajaviiteks lugesime likvideeritud söödikud kokku. Tavaline „jahisaak“ oli 50-100 täid mehe kohta. Tundus, et nüüd on kõik puhas ja saime rahulikumalt magama jääda. Järgmiseks õhtuks oli taas sama suur täide asurkond ei tea kust riideõmblustesse pugenud. Särgid olid pidevast täijahist vereplekilised ning üsna ebamugav tunne oli neid selga panna, kuid parata polnud. Ajapikku avastasime, et kui rõivad veerand tunniks külma kätte viia ning seejärel raputada, kukkus suurem osa parasiite kergesti riietest välja.
JÕULUÖÖL POOLAKATEGA LUMETÖÖDEL
Olime poistega omavahel aru pidanud, et kas meil lubatakse ka jõulusid pühitseda. Jõudiski kätte jõululaupäev. Tööpäev nagu iga teinegi. Õhtul kamandati mind ja veel mõned mehed raudteejaama, raudteetrassilt olevat vaja lund rookida. Tuli minna. Raudteejaama oli lumetöödele suunatud ka 10-15 poolakat. Meid sõidutati vaguniga umbes pool tundi esimesele tööjärjele – sinna, kust vedur enam läbi lume edasi sõita ei suutnud. Kogu sõidu aja laulsid poolakad jõululaulusid. Kühveldasime tee lumest vabaks ja sõit läks järgmise umbetuisanud teelõiguni. Nii vaheldumisi jõululaulude ja lumerookimisega mööduski kogu öö.
Mõtted läksid kodustele piparkoogilõhnalistele jõuludele kaugel Eestis. Meil oli alati olnud jõulupuu toas. Küünlad osteti poest. Küünlajalad tegi vend lõhestatud puujuppidest. Oli ka läikivaid jõuluehteid, milledest mulle eriti üks tihasemoodi linnukene imetlusobjektiks oli olnud.
Nüüd ei teadnud sedagi, kas kodu ja vanemad ülepea veel alles on. Liikus ringi igasuguseid hirmujuttusid, kuid püüdsime ikka kõige paremat loota. Vastu hommikut peatas poolakate ülemus rongi metsavahel kinni ning tõi ise igale mehele kuuseoksa. Anti ka teada, et järgmine päev meile vabaks antakse. Nõnda siis saimegi oma jõulupüha. Kui tagasi laagrisse jõudsime, siis oli hommikupudru juba otsas. Leivariismeid natukene leiti ja lubati lõunaks suuremad supiportsud anda.
Mõtted läksid kodustele piparkoogilõhnalistele jõuludele kaugel Eestis. Meil oli alati olnud jõulupuu toas. Küünlad osteti poest. Küünlajalad tegi vend lõhestatud puujuppidest. Oli ka läikivaid jõuluehteid, milledest mulle eriti üks tihasemoodi linnukene imetlusobjektiks oli olnud.
HAIGLABARAKK JA ESIMENE JÕULUPÜHA
Enne kui öötööd valja puhkama suundusin, läksin haiglabarakist läbi. Haiglabarakk oli selleks sisse seatud, et nakkushaiguste levikut pidurdada. Ravi seal pea mingisugust ei pakutud, kraaditi küll regulaarselt. Tüüpiliseks haiguseks oli verine kõhutõbi. Tihti ei jõudnud õnnetud haiged sissepääsu lähedal oleva väljakäigukohani ning kükitati sinnasamasse naride vahele. Barakis liikusid ringi venelannadest medõed, kes krapsakalt igast hunnikust üle astudes seelikuserva eestpoolt ülespoole kergitasid. Kõbusamaid haigeid kamandati siis koristustöödele.
Mul oli parajasti haiglas kaks sõpra. Üks, Graubergi nimeline, oli veidi tragim ja lootis sealt veel omal jalal välja tulla. Teine, Kuusik, oli viimaseil päevil üsna kehvas seisus olnud ning oligi eelmisel õhtul surnud. Mina viisin oma kuuseoksa Graubergile jõulukingiks ning tema võttis padja alt leivatüki ja ulatas mulle kui lahkunud sõbra Kuusiku päranduse. Kui keegi haiglas suri, püüti seda esiotsa võimalikult varjata ning tema toiduportsud jagati siis mõne lahkunu sõbra ja valveõe vahel. Mõlemad olime väga liigutatud kingi saamisest ja ehk rohkemgi hea meel oli, et saime ise teisele kingituse teha. Enne kui hakkasin ära minema, ütles Grauberg, et paneksime õige selle kuuseoksa Kuusikule pärja asemel kaasa. Nii surusimegi oksakese lahkunu krampunud pihku.
Jõulupäeva õhtuse täitapu ajaks olid teisedki poisid kusagilt mõned kuuseoksad toonud ja ega muud juttu ei olnud kui igaüks meenutas kuidas rahuaegses elus kõik teisiti oli olnud ja milliseid jõulutoite nad veel eelmisel jõulul kodus söönud olid.
Pärast täitappu läksin jälle haiglabarakki Graubergi juurde. Kuusikut ei olnud enam alles, oli avastatud ja ära viidud. Kaua ei saanud palavas ruumis surnuid hoida. Küsisin ka selle kohta, kas lahkunu oli riietes palatist ära viidud. Õde üles, et poisil oli ära viies veel kuuse oksakenegi pihus olnud ja riided olevat samuti seljas olnud. Surnud maeti tavaliselt ilma riieteta ning suundusin riidelattu riiete järele pärima, kuid ladu oli kinni. Riideladu pidas üks poolakas, kes nägi välja väga kõhn ja vilets. Tema ülesandeks oli surnute kirstu paigutamine. Ühte kasti pidi mahtuma viis surnut, ja kui ei mahtunud hästi, siis trampis riidelao mees neil otsas. Räägiti, et vahel võttis ta appi ka kirve. Ta oli üsna ebameeldiv kõigile, nina ka alati tatine ning mehed kutsusid teda tagaselja ilalõuaks. Viie surnuga kirstu matmiseks moodustati kolmemehelised toimkonnad, kes külmunud maasse augu kaevasid ja kasti sinna sisse nügisid. Mingil ajal olid poisid avastanud vanad vene matuse kohad, mille korduskasutamine oli kaevamisvaeva tublisti kergendanud. Mina siiski selle töö peale ei sattunud, ei jõuluõhtul ega hiljemgi.
HERNERETK SEGUPOISTEGA
Sõber Grauberg haiglas oli oli mulle rääkinud, et mõned tervemad poisid haiglabarakist olid käinud 10 kilomeetri kaugusel külas hernepõllul. Kohalikud venelased polevat jõudnud hernesaaki põllult ära koristada enne kui sõjaväkke mobiliseeriti. Teises valikus olnud poisid, kes kaks kuud hiljem Siberisse saabusid, olid müüriehituse abitöödel füüsiliselt paremas seisus ning nemad olevat ka oma seltskonnaga öösel hernel olnud juba mitmendat korda. Tundus küll hull mõte öösel pikk matk läbi käia ning hommikul pea magamata jälle tööle marssida, kuid uusaasta oli tulemas ja herneisu oli suur. Lõuna ajal sõin kähku oma supi ära, kiirustasin müüriobjektile ja hiilisin segusõlme sealsete poiste juurde maad kuulama. Selline hulkumine oli küll keelatud, kuid õnneks ei olnud venelaste juhtimisel korra jälgimine ülearu range.
Segusõlmes keerles kõrgel üleval pirnikujuline mahuti. Töölised kühveldasid suurde kopataolisse tõstekasti kolm-nelisada kilo liiva. Mehhanism tõstis siis kopa üles ja kallas trumlisse. Lahtisest tsemendihunnikust kühveldati tsemenditolm kindla mõõduga kotti, mis käsitsi üles trumlisuu juurde toimetati ning siis sinna sisse kallati. Vett lisati muidugi ka. Valmis segu kallutati kärudesse ja kärutati müüriladujateni. Laadijad olid eesti poisid, ülal trumli juures toimetas venelasest brigadir.
Kuulsingi, et üks Tartu poiss olevat liiga nõrgaks jäänud, et pikka öömatka ette võtta ning minul lubati tema asemel kaasa tulla. Sain ka lusikaotsaga herneputru proovida. Kolme peale pidavat umbes kümme kilo hernest ühe retke saagiks loota olema. Lõunavaheaja lõpuks jõudsin oma metsaobjektile tagasi ning päeva teises pooles viilisin tööst nii palju kui võimalik, et ööseks jõudu hoida.
Pärast õhtusööki mähkisin endale teki ümber nagu poisid olid õpetanud ning suundusin segupoistega kokku saama. Asusimegi kolmekesi teele. Ühe poisi nimi oli Ennist, teise nime ei mäleta. Öö oli kuuvalge, külm ja tuuline. Iga veerand tunni järel vahetasime eesminejat, kelle selja varjus siis teistel kergem astuda oli. Külma tõttu kippus samm kiiremaks, kuid pidime siiski jälgima, et liiga palju jääkülma õhku endale sisse ei ahmiks. Jõudsimegi hernerõugu juurde, laotasime tekid maha ja hakkasime herneid peale tõstma. Äkki ilmusid meie selja taha kolm venelast jahipüssiga ning tahtsid meid kui vargaid kohe külanõukogusse viia. Meil polnud muud teha kui herned maha kallata ja tekid jälle ümber keha keerata. Ära viimist me ootama ei jäänud, pistsime püssimeeste käest plagama. Kaheraudsest saadeti kohe haavlilaengud teele. Mina ja teine poiss saime pihta. Ennist jäi puutumata. Õnneks oli hernevahtidel vaid üks püss ning järele nad meile ei jooksnud. Vanemad mehed olid. Eks me alguses plagasime ühe hingetõmbega üsna pika maa maha, enne kui külma õhu sisseahmimise oht meelde tuli. Hommikul läksime teise pihtasaanud poisiga ambulntsibarakki, kurtsime velskrile halba tervist ja küsisime vaba päeva. Seda me ei julgenud öelda, et meil haavleid tagumikust välja oleks vaja urgitseda. Velskrina oli ametis tuttav Naaritsa nimeline Tartu mees. Vaba päeva ta meile ei andnud, kuid veidi joodi siiski saime – ühe teise sõbra haava määrimiseks nagu me ütlesime.
Suundusime siis barakki ja asusime vastastikku minu taskunoa abil haavleid välja nokkima. Õnneks olid paksud vatipüksid suurema osa haavlitest endasse püüdnud ning naha alla olid vaid vähesed jõudnud. Retkejärgne tööpäev möödus nagu udus kuni pärat õhtusööki ilma igasuguse täijahita narile sai vajuda. Joodist oli abi ja haavakesed paranesid ruttu.
Pärast sõda, kui elasin Tartus Vikerkaare tänav 9, ning Naarits sealsamas lähedal nn sakste majas asus, tuli laagriaegne juhtumus jutuks. Naarits seletas siis, et ta usub küll, et ma võisin pahane olla vaba päeva keelamise pärast, kuid temal oli kogemus, et korra narile jäänud meestest tõusevad väga vähesed uuesti üles. Haigete leivaports oli ju hoopis pisukene.
ÕHTUJUTUD LAAGRIS
Igaõhtune täijaht oli meil nagu klubi asemel. Pidasime omavahel maha pikad jutud. Teemaks oli endine elu kodumaal ning kõige rohkem keerles jutt toidu teemadel. Igaüks tuletas meelde, milliseid toitusid nende kodus söödi ja kuidas neid valmistati. Teine variant oli ka. Milliseid toitusid me sööme, kui tagasi koju jõuame. Pea kõik lubasid edaspidi kokaks hakata.
Kui toidujutud räägitud, siis jõuti ka tüdrukuteni. Neist siiski üldiselt palju ei räägitud, need kellel oma tüdruk maha jäänud ja pilt kaasas, läksid pildiga narile ja igatsesid omaette kuni magama jäid. Tundus, et nemad olid veel kõige õnnetumad seal. Mina ja teised poisid, kel kindlat tüdrukut ei olnud, rääkisime omavahel mälestusi oma kodust. Koduigatsus oli väga suur, kuid seda sai koos teistega nagu ühiselt igatseda - need kodumälestused sobisid ühisks jututeemaks. Lõpuks oli veel varuks põgenemise teema. Võeti mitu korda läbi käestlastud võimalused kogumispunktist ja teekonna jooksul rongi pommitamiste ajal tagasi pageda ning arutati, kas rohkem sureb meid laagris või oleks rohkem hukka saanud põgenemisekatsel.
LISATOIT
Hernepõllule ei olnud enam asja. Kust leida mingit muud võimalust lisatoitu hankida?
Kokad olid volgasakslased, kes Siberisse küüditatud. Muldonnide ehitusel töötas üks mu tuttav mees Puu Tartust, saksa verd. Sain tema ning veel ühe teise poisi nõusse, et kokkadega kaupa teha, et viime neile puid kööki ja saame pajapõhja jäänud supijääkisid vastutasuks. Köögirahvas oli kaubaga rahul, sest puudega varustamine oli neil väga kehv. Meie asusime siis iga võimalust ära kasutama, et köögi jaoks puid saada. Tellinguehituselt õnnestus hankida kahemehe saag ning õhtuti, kui teised juba magamas, saagisime paar muldonniehituseks toodud posti juppideks ja viisime kööki. Tasuks oli tubli supiports, vahel kuni pool toidujagamise kausitäit. Need kausid olid nii suured umbes nagu mõni aeg tagasi meil saunades jalapesu plekk-kausid. Selline kogus suppi kolme mehe peale. Samas köögis keedeti eraldi pajas ka ohvitseridele toitu ning selle poti supipõhi oli hoopis maitsvam. Mõne aja pärast märgati ehitusel, et postivaru kahaneb ja pandi valve juurde. Siis me ei julgenud nende kallale minna. Tribunalihirm oli suur. Varsti leidsime raudteejaamas liiprivaru. Mõnda aega sai neid paari-kolme kaupa kokkadele kööki toimetatud. Siis märgati jaamaski liiprihunniku kahanemist ning jälle püssiga valve välja. Mingit muud puiduallikat silmapiiril ei olnud ning nõnda otsustasime riskida, et ühekorraga suurema puudevaru saaks kõrvale panna. Mina pidin olema see, kes valvuri tähelepanu enda peale tõmbab. Hiilisin vaikselt liiprihunniku taha, harutasin püksikinnitused lahti ning hakkasin kolistama. Valvur kohe platsis ning kamandas kinnipüütud liiprivarga staabionni. Staabitöö käis nähtavasti hilisööni, ruumis oli üks kõrgem ohvitser ja paar kirjutajaneiut. Kõigepealt sõimas ohvitser mind päris hulk aega valjuhäälselt. Valvur aitas ka takka. Seisin vaikselt nagu vaene patune ja kuulasin. Siis läks jutt juba väga kurjaks, Ohvitser teatas, et tribunali minek ja kinnituseks käratas veel smirno. Selle peale kukkusid mu kolm paari pükse lopsti põrandale ning mu nälginud tagumik ja kõhnad sääred jäid kontorineiudele imetleda. Ohvitser ka ehmus, et tsto eto takoje. Hakkasin siis oma kehvas vene keeles seletama, et kõht lahti ja häda oli väga suur. Valvur aga tõi mu kohe siia, ei saanud mahti püksegi kinni köita. Naised selja taga juba kihistasid. Ohvitser pidas pika mainitsuskõne, ning lõpuks kõlas korraldus odevaitess. Mul läks riietumine ka väga raskelt, näpud pusisid värisedes aluspükste nööride kallal ja paar korda kukkusid juba pea üles sebitud säärevarjud taas põrandale. Lõpuks hakkas lugu juba kõigile nalja tegema ja pärast kinnitust et poslednii ras, läksime valvuriga kaheksi juba üsna sõbralikult jaama poole tagasi. Poisid olid vahepeal tõhusat tööd teinud ning valvur hakkas taipama, et lugu polnud puhas. Kadusin nii kiiresti kui jalad võtsid. Lumme maetud liiprilaost hakkasime nüüd ainult ühekaupa puid kööki viima. Nuriseti küll, et vähe, kuid suppi ikka anti.
Sellal kui meie kolmik puiduäri alal tegutses, püüdsid teisedki midagi nälja leevenduseks ette võtta. Külast kadusid kõik kassid, kes vähegi majadest kaugemale juhtusid. Kassiliha oli küll väga maitsev, kuid kassisid oli vähe saadaval. Mitmed ümbruskonna koeradki kadusid näljate tööpoiste kõhtu, kuid koeraliha minul maitsta ei õnnestunud.
Kalju ütlemise järgi on see pilt hüppeskäigust külasse. Kalju ise keskmine
Üks omapärane petukaup oli veel. Vasksetest viiekopikalistest valmistati võlts-kuldsõrmuseid. Hõõruti hoolega läikima ja küla taredesse kurtma, et hädasti vaja haigele sõbrale rohtu osta. Sõrmus jäeti pandiks ja lubati välja osta niipea kui raha saab. Ühe sõrmuse eest võis saada ühe tubli leivapätsi hinna. Minagi meisterdasin paar sellist sõrmust ja välja ostmata on nad siiani.
EESTI KORPUSESSE VÕI METSATÖÖLE
1942. aasta kevadtalvel hakkasid toimuma komisjonid, kus igaühega vesteldi ja uuriti järele, kui palju maad, mitu lehma või hobust vanematel kodutalus oli olnud. Sügisel hakati moodustama Eesti Korpust. Meie laagris jagati jälle mehed kahte ossa. Mind arvati mahajääjate hulka, kuhu enamjaolt füüsiliselt kehvemas seisus ehk rindekõlbmatuks tunnistatud poisid jäid. Meid oli umbes 15 kuni 20 poissi. Selleks ajaks oli surm ka juba päris suure osa Eestist mobiliseeritud poistest enda omaks nõutanud.
Pärast seda, kui osa meist olid rindele saadetud, paranes kohalejääjate olukord. Olime nüüd venelaste arvates rohkem omad, mitte enam fašistid. Saime ka kergemaid töid nagu lumekoristus raudteejaamas ja barakkide kohendamine. Simuljant jäi ikka edasi tööle ergutamisel kasutusele. Ülemustepoolsele toiduvargusele hakati lõpuks mõnevõrra piiri panema. Meidki pandi vahel toidumoona valvama. Muidu oli üsna tavaline, et köögist rändasid lihakoormad küla poole ohvitseride naistuttavatele.
PLEKILINE SOETÕBI
Mõne aja pärast laaditi meid vagunitesse ning sõidutati uue metsatööde objekti suunas.
Jõudsime Sverdlovskisse. Seal tuli mitu päeva paigal olla ja jaama põrandal magada. Rinde suunas liikuvad ešelonid varustuste ja sõduritega lasti läbi eelisjärjekorras. Tihedalt asustatud ruumis hakkas täide kaudu kiirelt levima plekiline soetõbi. Minulgi tõusis temperatuur üle 40. Haiged suunati Sverdlovski haiglasse. See oli suur 4-kordne hoone, Eesti poisid koondati neljandale korrusele. Mäletan küll, kui meid sinna viidi, kuid edasi kadus kõrge palavikuga igasugune reaalsustaju. Haigla asemel olin kodutalus, minu pärandiosa metsatukas oli mul suur ilus maja, kuhu ma kohe minema kippusin, sest see pidi nagu hästi lähedal olema.
Õnneks pidas mind mingi valvur uksel kinni, viidi mind üles tagasi ja seoti jalgapidi voodi külge. Niipalju ettevõtlikust ei olnud, et end köidikust lahti rabeleda. Kõrvuti minuga olid teisedki poisid samal viisil voodi külge seotud. Kui temperatuur lõpuks alanema hakkas, ei mäletanud ma enam oma nime. Veel paar päeva ja juba teadsin teistelt küsida, et äkki ma olen Kalju Aigro. Mõned poisid olid varem toibunud ja nii sain oma nimele kinnitust. Koos paranemisega tuli mõistus tasapisi tagasi. Kõik ei paranenud. Suri ka üks Pedja jõe äärest pärit poiss nimega Peetjus, kellega oli olnud hea kalamehejutte rääkida ja olime ka muidu hästi läbi saanud. Hiljem oli sellesama Peetjuse isa mul Nõos kooliteenijaks, kust sai ta ka viimsele teekonnale saadetud Nõo surnuaeda.
Õnneks pidas mind mingi valvur uksel kinni, viidi mind üles tagasi ja seoti jalgapidi voodi külge. Niipalju ettevõtlikust ei olnud, et end köidikust lahti rabeleda. Kõrvuti minuga olid teisedki poisid samal viisil voodi külge seotud. Kui temperatuur lõpuks alanema hakkas, ei mäletanud ma enam oma nime. Veel paar päeva ja juba teadsin teistelt küsida, et äkki ma olen Kalju Aigro. Mõned poisid olid varem toibunud ja nii sain oma nimele kinnitust. Koos paranemisega tuli mõistus tasapisi tagasi. Kõik ei paranenud. Suri ka üks Pedja jõe äärest pärit poiss nimega Peetjus, kellega oli olnud hea kalamehejutte rääkida ja olime ka muidu hästi läbi saanud. Hiljem oli sellesama Peetjuse isa mul Nõos kooliteenijaks, kust sai ta ka viimsele teekonnale saadetud Nõo surnuaeda.
Nõo kooli siseõuel hulk aastaid hiljem.
Meie vene keele oskus oli arstidega suhtlemiseks kehvavõitu. Appi tuli saksa keel. Meie hulgas oli hea saksa keele oskusega Kõrvekülast pärit Puu nimeline mees. Haigla peaarst oli perfektse saksa keelega juudi naine. Peaarst kuulas Puu juttu ja tõlkis selle omakorda venelasest palatiarstile. Kui Puud käepärast ei olnud, sai mõnevõrra abi ka minu majanduskooli saksa keelest. Hiljem mu ülikooliajal Tartus kohtusime Puuga mitu korda ja meenutasime Sverdlovski haiglalugusid.
Poisse hakati vähehaaval haiglast välja kirjutama. Metsapunkti raudteejaam oli teada, kuhu edasi sõitma pidi. Enne kui me Puuga lahkusime, kutsus peaarst meid enda juurde ja tegi ettepaneku, et ta võib aidata meie poisse Eesti Korpusesse suunata, sest kardab, et metsapunkti kehva toidu peal ei suuda me haigusest nõrk organism vastu panna. Saigi räägitud poistega. Mõlemad valikud tundusid ühtviisi kehvad olema. Mina ja veel kaks poissi arutasime omavahel, et ehk tasub minna rindele. Sakslased olid tol ajal peale tungimas, venelased taganemas ja kui üle õnnestuks minna, saaks ehk kuidagi kodumaale. Võtsimegi välja saatelehed Eesti Korpusesse. Siiski ei kiirustanud me kohe rinde suunas vaid otsustasime kõigepealt metsapunkti elu-olu üle vaadata.
TSIVIILISIKUST TÖÖKOHUSLASENA METSAPUNKTIS
Istusime õhtul Sverdlovskis rongi ja hommikuks olimegi kohal. Sel metsapunktil oli imelik nimi - umbes nagu Tjoploje Koltso või midagi muud sama veidrat.
Metsapunktis olime tööl nagu eraisikud, mitte sõjaväelased. See tähendab, et töö eest saime veidi raha, mille eest pidime ise normsöögi välja ostma. Toiduks oli 600 grammi leiba ja kolm korda päevas suppi, mis koosnes veest ja leivataignast tehtud lapshaast. Näljatunne üha süvenes. Mina töötasin koos ühe mulgiga. Tema ettepanekul hakkasime tööd tegema võimalikult vähe, päevas umbes ühe kuni poolteist ruumi palke, parasjagu et normiga ettenähtud toiduports välja osta. Raha kogumisel polnud tõesti mingit mõtet. Vabamüügil oleva leiva hind oli 1000 rubla päts. Kuu teenistusest oleks ehk saanud kõrvale hoida poole leivapätsi raha. Eks meie nahahoidmist märgati. Kui esimese noomimise järele midagi ei muutunud, hakati juba tribunaliga ähvardama. Olime ju ikkagi töökohuslased ja rinde heaks pidavat kõik pingutama. Mulgil oli song, mille ettenäitamine noomijad vaigistas. Minul jälle vabandus, et saag on kahe mehe vahel, ega üksi ei saa rohkem teha kui teine vastas tõmmata jõuab. Töötasime vanaviisi edasi. Õigluse huvides peab ütlema, et ergutav sõim käis töö juures küll ette ja taha, kuid füüsiliselt keegi kätt külge ei pannud. Samas metsapunktis oli tööl ka rühm vene teadlasi. Hoiti neid vist rindelt eemal tulevaseks rahuajaks. Nemad olid küll üsna hingega tööd tegemas. Mäletan veel üht kõva rabajat, kes käis külmal märtsikuul ikka palja peaga metsa vahel. Metsa väljaveoks oli ehitatud kitsaroopaline ümberpaigutatav raudtee. All olid latid mille külge olid kinnitatud 6-8 meetrised rööpad. Sellised jupid olid ühest paigast teise paigaldatavad nelja mehe jõul. Raudteel liikus väike mootorvedur kolme-nelja madala vaguniga. Raudteeni veeti palgid hobusega. Vahepeal oli hakatud lõunatoiduks metsas andma hirsiputru. Teadlasest hobusemees oli kõva töömees-eesrindlane ning talle anti pudru kõrvale ka hobuseliha sousti. Meie vaatasime igatsevalt pealt.
Töönädal kestis laupäeva lõunani. Õhtupoole sai sauna tehtud. Päris hea kerisega saun oli, umbes nagu Eestiski.
Pühapäevad olid vabad. Osa poisse käisid kord kaugel jõe ääres kalaretkel. Minu mulgist paarimehe nõu järgi meie kahekesi ei läinud. Oligi nii, et poisid olid päeva jooksul kätte saanud vaid üheainsa kalakese.
Suvi tõi lisa toidulauale. Metsas tärkas rohelus ning enne jaani juba ilmusid ka seened. Ega me julgenud kõiki seeni korjata, puravikke teadsime ja keetsime. Kõige parem metsatoit oli nõgesesupp. Eriti, kui köögist puusületäie eest pisut soola õnnestus kaubelda. Jänesekapsasupp oli teine delikatess, hapuoblikasuppi sai ka vahelduseks keedetud.
Mul hakkasid vahepeal jalad paistetama, siis sain paar nädalat viibida kohalikus haiglas. Süüa sai küll napilt, kuid linade vahel puhates alanes paistetus peagi.
1943. aasta suvi oli teise poolde jõudmas, kui koduigatsus ja pidev nälg aitasid jõuda otsusele metsapunktist lahkuda ja rinde poole liikuma hakata
EESTI DIVIISI ÕPPELAAGRID
Teadsime, et kõigepealt tuleb sõita Tšeljabinskisse, sealt Tšiberguli linna, kus asub Eesti diviis. Hakkasime kolmekesi teekonnaks leiba kokku hoidma ning ühel laupäeva lõunasel ajal lahkusimegi metsapunktist. Esmaspäeval jõudsime Tšeljabinskisse. Ostsime uued piletid ja lõunaks jõudsime juba Tšiberguli linnakesse. Seal oli kena järv, kus käisime ujumas. Pärast ujumist põletasime ära oma metsapunkti jalanõud – omatehtud viisud - ning läksime paljajalu viimased poolteist kilomeetrit Eesti diviisi asupaigani.
Elupaigaks taas muldonnid, kus narisid oli üks rida. Meid pandi nädalaks karantiini. Võeti ka tagalasõduri toidule, kuid näljatunne oli visa kaduma. Karantiiniajal käisid rühmaülemad meid üle vaatamas. Mind kutsus enda juurde keemiarühma komandör Sarap. Ütles, et tegu on eriüksusega, kelle sõdurid on priid karauulist ehk valvepostil käimise kohustusest. Reziim pidi ka muidu vabam olema ja õppused erialalised. Rühma ülesanne olevat korraldada polgu kaitset võimaliku keemiarünnaku puhul. Algasidki mürgiõppused ning ka regulaaarsest sõdurimahvist saime osa. Õppelaagris olid tavalised öised 50-60 kilomeetrised rännakud. Järgmisel päeval siiski lubati välja magada.
Jõudis aeg alustada liikumist teise tõsisemasse õppelaagrisse. Enne lahkumist tehti veel keemiarühmas koondamine. Mind kui kõige hilisemat liitujat siis koondati sealt. Mul oli ühe Otepää mehega, miinipildujate roodu komandöriga kokkulepe, et lähen tema juurde, kui keemiarühma ei saa. Siiski sinna ma ei läinud, sest Sarap oli mind soovitanud oma sõbrale, ampulliheitjate komandörile, kelle nimeks oli Voites (või Voitke). Too oli samuti erirühm ja valvest vaba ning allus otse polgu staabile nagu keemiarühmgi.
Anti ette suured vedurid ja meid laaditi koos varustusega tavalistesse transpordi-loomavagunitesse. Nädalajagu olime teel ning jõudsime sihtkohta Moskva lähistele Kolomna linnakese tagusesse tammemetsa. Ehitasime elamiseks kerget tüüpi muldonnid ja õppused läksid käima täie hooga. Umbes kuu aja pärast asendati puupüssid lahinguvarustusega. Sai ka ampulliheitjaga märkilaskmist tankimudeli pihta proovitud. Pärast esimest möödalasku sain pihta küll. Sõjatehnika õppustest sai täie tõsidusega osa võetud, sest oma elu eest tuli väljas olla.
TEEKOND RINDELE ALGAB
Ilm külmenes vähehaaval. Diviis hakkas jala rinde poole liikuma. Arvati, et umbes 400 kuni 500 kilomeetrit tuleb kokku minna. Kuulusime 249. eesti Laskurdiviisi 921. polku, ampulliheitjate rühma.
Meile eraldati kahehobuse vanker, mida vedasid mongooliast kinni püütud metsikud hobused. Oli meil üks tubli saaremaa mees Teodor Kastein, kes suutis nende hullude loomadega toime tulla. Eriti hea oli, et saime oma ampulliheitjate tassimisest lahti. Need olid umbes meetri pikkused, 15-20 cm läbimõõduga rasked torujurakad. Meile jäi siis vaid seljakott ja püss seljas tarida.
Algul liikusime päevavalgel ja magasime öösiti. Kui 100 kilomeetrit läbitud, siis jäime nädalaks paigale. Tegime peatumise ajaks omale väikesed muldonnid. Kütet sinna küll ei saanud ehitatud, kuid abiks oli siiski. Nii liikusime mitu korda sajakilomeetriste lõikude kaupa, vahepeal nädala-ajalisi puhkepeatusi pidades. Varsti tuli lumigi maha.
Terve polk liikus niiviisi etapiviisiliselt jalgsi rinde suunas.
SÕDURITE VÄLISAUN
Ühes peatuspaigas tegid jalaväe poisid endale sauna. See käis nii, et kivihunnikule tehti lõke peale. Iga mehe varustusse kuuluvatest kolmnurksetest presendist palatkadest pandi kokku katusealune. Tulised kivid toimetati telki ning visati neile vett peale. Sai leili küll. Pesuvesi oli soojaks aetud nagu päris saunaski. Meie rühma poisid said sauna siis, kui saunaehitajad ise juba kuumema leili olid ära kasutanud, kuid hää oli küll.
MAGAMINE LUMEHANGES JA HEADE INIMESTE TARES
Rindele lähemale jõudes toimus liikumine ainult öösiti. Päeval peatuti metsatukkades, kus oli keelatud teha lõket. Magasime kahekaupa oma palatkade varjus. Kõigepealt püüdsime lumekihi eemale loopida kuni maapinnani. Kuhjasime küljealuseks kuuseoksi ning katsime ühe palatkaga. Ise võtsime sinelid seljast, pugesime nende alla ja varjuks tõmbasime teise palatka peale. Külm oli, kuid magama me siiski jäime. Peas liikusid kogu aeg ennast süüdistavad mõtted, et miks ikka ei julgenud mobilisatsioonist kõrvale hoida või poolelt teelt põgeneda.
See rahuaegne paar koduõuelt küll lumehanges ei ööbinud
Kui lumesadu takistas mõnikord moonavankri kohalejõudmist, siis sel päeval jäigi toidukord vahele, ka leivaportsu ei antud tagantjärele.
Teekonna jooksul viidi meie ampulliheitjate komandör Voites üle staabi juurde ning asemele sai üks eesti poiss, seersant Lehtmets, kui ma ei eksi. Tema oli ikka endiselt oma poiss, ei muutunud tähtsaks. Meie väike 15-liikmeline rühm hoidis omavahel kokku, suhted olid sõbralikud. Lehtmets korraldas koguni nii, et kui jalaväemehed asusid ööseks teele, siis meie kohe kaasa ei läinud. Liikusime lähimasse külasse ning palusime end ööseks ulualla. Igas peres meid sisse ei lastud, kuid alati leidus keegi, kes rindele minevaid poisse oli nõus tuppa lubama. Hommikul vara asusime siis teele ja jõudsime jälgede järgi parajasti lõunaseks supijagamise ajaks teistele järele.
RINNE JUBA KÄEGA KATSUDA
Kui hakkasime rindele juba üsna lähedale jõudma, võeti meilt hobune ära. Ampulliheitjad olid tankide vastu mõeldud. Kuna oli selgeks saanud, et sakslased sel rindel tankisid ei kasutanud, korjati meie erivarustus ära.
Velikije Luki ümbruses oli kaks rinnet: üks nn kinnine rinne, kus saksa väeosad olid vene vägede poolt ümber piiratud, ning mõnevõrra eemal teine, lahtine rinne, kus sakslased püüdsid läbi murda oma kotti jäänud väeüksuste juurde. Nagu ajaloost teada, siis see neil ei õnnestunud.
Eesti poiste 921. laskurpolk viidi algul lahtisele rindele, kuid meie ampullirühma kohe eesliinile ei saadetud, vaid kasutati staabivalves. Rindekõma oli 5-6 km kauguselt kuulda ning mõni üksik mürsk potasatas ka juba lähikonda maha. Need jalaväe poisid, kes rindejoonele lähedale said, jooksid massiliselt üle.
Meie rühmal ülejooksmise võimalust ei avanenud, meile sellistest juhtumitest isegi ei teatatud. Hakati aga kohe koos järelejäänud jalaväe poistega suunama kinnise rinde suunas. Sinna oli umbes paari päeva tee. Vastutulijad venelased, kes suundusid puhkusele ja ümberkomplekteerimisele, teadsid eestlaste ülejooksmistest ning meie pidime kuulama jälle fašistiks sõimamist. Toitugi ei tahetud meile enam sugugi anda. Teel andsid sõja tõsidusest märku surnud hobused lumehanges ning kõlbmatuks muutunud lahingutehnika.
OOTEPOSITSIOONIL
Umbes nädal aega olime ootepositsioonil. Selleks ajaks oli meie erirühm juba ametlikult likvideeritud ning olime muutunud tavaliseks rea- jalaväelasteks 917. ehk Lepa polgu koosseisus, millega ühendati ka ülejäänud 921. polgu riismed. Magamiseks oli võimalik kasutada mitmeid teiste poolt juba varem valmistatud onnikesi ja urkaid, selle poolest oli lihtsam. Öösiti pidime käima lahinguväljadelt püsse ja laskemoona üles korjamas. Sakslased hoidsid ka öösiti lahinguvälja tule all. Saksa täpsusega toimus tulistamine ühesugute viieminutiliste vahedega. Neli minutit jäi siis vahepeal püsside kogumiseks. Meie tubli hobusemees Teodor Kastein sai käest haavata ning tema saadeti tagalasse ja oli sellega sõjast pääsenud. Hiljem, pärast sõda käisime omavahel läbi ning oli mul rõõm tema andekat tütart oma koolis õppimas näha. Teodor on praeguseks küll juba surnud.
JALAVÄELASTE ELLUJÄÄMISE ÕPETUS.
Joosta tuleb sik-sakkis, ettepoole kummargil, et vastasele sihtmärk võimalikult väike hoida. Joosta ei tohi korraga üle 4-5 sekundi. Pooled mehed jooksevad paarkümmend meetrit, kuni ülejäänud neile kattetuld teevad, seejärel võtavad laskeasendi ning katavad teiste meeste jooksusööstu.
ESIMENE LAHING
Jõulukuu 23-ndal viidi meid esimest korda lahingusse. Mäerinnakul olid sakslaste kindlustatud punktid kuulipildujatega, sinnani oli lage maa. Enne lahingut pidas uus rühmaülem meile kõnet. Panin tähele, et tal oli täiesti läikiv kiilaspea. Üks poiss istus kõne ajal grupist eemal teisel kraavikaldal. Rühmaülem rääkis parajasti, et sakslane on meie ajalooline vaenlane, kui eraldi istuv poiss vajus äkki kokku ja oligi surnud. Snaiperi kuul oli poissi tabanud otsaette kiivri alla. Võib-olla peeti teda ülemuseks. See oli meie esimene rindesurm. Meid aga suunati edasi. Korraldus oli roomta varjulise tsooni lõpuni, ning viimased 25 meetrit pidime käskluse järgi püsti hüpates siksak-jooksuga läbima ja granaadid kohe vastase kaevikutesse heitma. Meid oli 48 meest. Mina märkasin, et mäerinnaku suunas oli lumes sügav tankiroomiku jälg kuni sakslaste tugipunktini. Püstitõusmine lagedal maal tundus mulle väga hullu plaanina ja nii ma roomasin piki seda varjulist jälge teistest paarkümmend meetrit ettepoole kuni varjulise ala lõpuni, et siis pole mul esimese käskluse peale vaja püsti hüpata. Minust pisut eespool roomas Arnold Pank, kes jõudis ettevaatamatult liiga kaugele varjualast välja, ning samal hetkel lasti ta maha. Kõlastki püstitõusmise käsklus. Sakslased tõmbasid kohe marutule ründajatele peale. Tagajärg oli hirmus, lumeväljal kajasid kuuliragina sekka pihtasaanud poiste karjed, kes kõik kutsusid viimases hädas ema appi. Teist korda prooviti veel poisse püsti kamandada. Tõusjaid oli vähe. Eks mina mõne paugu ka kaevikute suunas lasksin, kuid püsti tõusmiseni ei jõudnudki. Enne oli lahing läbi ilma mingi eduta, polnud enam kedagi, kes oleks püstitõusmise käskugi andnud. Lahinguväljal kõlasid vaid poiste karjed, sakslased jätsid ka laskmise järele ning ei jahtinud isegi neid sanitaarpataljoni mehi, kes haavatuid väljalt ära püüdsid lohistada. Olime lahinguväljal paigal pimedani, siis saime tahapoole tagasi roomata.
Üks mees, kes ses esimeses õnnetus lahingus oli pihta saanud leekkuuliga rääkis pärast oma muljeid. Valu oli olnud hirmus ja ta oli karjunud koos teistega nii palju kui kops võttis. Oli arvanud, et pool selga on läinud. Tegelikult ei olnud kuul üldse kehani jõudnud, kole valu tuli sellest, et puhvaika seljas põles. Kõigil karjujatel nii hästi ei vedanud.
KUI MINA OLEKS OLNUD ÜLEMUS
Mõtlesin pärast, et kui mina oleksin olnud mingigi ülemus selles esimeses lahingus, siis oleksin kindlasti paremini tegevuse korraldanud. Enne rünnakut anti vaid paar suurtükipauku sakslaste kaevikute suunas. Seejärel oli pool tundi vahet, enne kui meid püssidega tule alla saadeti. Kohe pärast korralikku suurtükituld peale tormates oleks ehk mehed granaadiheite kaugusele jõudnud. Nüüd aga kujunes lahing mõttetuks meeste tapatalguks.
JÕULUD RINDEL
Lahingujärgsel õhtul oli kogumispunktis kohal vaid kaheksa meest. Paar meest jäeti valvesse ning ülejäänutel kästi otsida omale varjupaik magamiseks. Mina ühe kaaslasega leidsin kõrgete servadega pommiaugu. Augu põhjas oli vesi, kuid meie jaoks leidus augu nõlval tasasem paik. Samas lähedal lebas surnu, üks käsi veel sinelivarrukas, teine väljas. Külm oli kange ja ebamugavustunnet maha surudes võtsime surnult sineli endale küljealuseks. Ka tema palatka oli sealsamas kõrval. Niiviisi täiendava soojavarustusega saime öö päris hästi magatud.
Hommikul koondati väerühmasid ja hoiti ikka lahinguvalmiduses.
Esimesel jõulupühal, 25-ndal saadeti meid uuesti samade kaevikute peale. Sedakorda ei tulistatud kaevikutest enam vastu, varahommikul oli teine väeüksus neid küljelt rünnanud, paar surnut vaid oligi veel sinna maha jäänud. Kaevikusse oli jäänud ka pisut toidumoona nagu mõned kuivikud ning präänikuid. Lisaks oli veel mitmesugust tarbevarustust. Mõni mees sattus päris hasarti sõjasaagi haaramisel. Minul ebausk ei lubanud sealt mingeid esemeid endale krabada – et kui surnu järelt endale isiklikult mingi asja võtad, siis ise surma saad. Otsekui minu ebausu kinnituseks tabas kuul sealsamas ühte Siilivaski nimelist meest, kes ettevaatamatult liiga palju end kaeviku varjust välja oli upitanud. Ööseks jäimegi sakslaste kaevikusse. See oli korralikult ehitatud, mitu meetrit maa sees, kohati puudega toestatud ja mattidega varjatud.
JÕULUÖÖ MÕTTED
Istusime siis kallil esimese jõulupüha õhtul sakslaste mugavas kaevikus ning kuulsime kui saksa poolel lasti valjuhäälditest Püha Ööd ja teisi jõululaule. Küll see mõjus rängalt. Äravõitmata koduigatsus tuli peale ning kahetsus, kuidas ometi oli niimoodi juhtunud, et pean nüüd siin rindel istuma kahe suure rahva huvide vahepeal, kus mul kummagi poolega midagi jagada ei ole. Mille eest ja mille vastu ma siin ometi sõdin. Miks ometi peab väikese rahva saatus suurte vahel nii raske olema.
Meenusid kõik varasemad kodused jõulupühad. Mäletasin loomadele lauta jõulukosti viimist. Igale lehmale viis ema kääru leiba, isa viis hobustele kaeru ning mina kostitasin lambaid. Oo, ma peaaegu tundsin käe all uttede pehmet villa. Nägin vaimusilmas, kuidas hommikul pani ema valmis toidupakid - meie külas viidi jõulupühal alati kosti kiriku juurde ja jagati laiali nii, et kellegi toidulaualt pidukraam ei puuduks. Veelgi selgemalt tulid silme ette toidud, mida pärast kirikust tulekut söödi. Verivorstid ja hapukapsad, lihavaagnad ja maiustused. Tegelikult rindel enam toidupuudust ei olnud. Niipalju sai kaaslasi surma, et hirsiputru jätkus isu pärast süüa. Oligi siis nõnda, et kui näljamure leevendus, siis koduigatsus kõrvetas seda tulisemalt.
Ehk ma küll senises elus üsna vähe jumala asjade vastu huvi olin tundnud, panin Püha Öö helide saatel ikka oma käedki kokku ja palusin. Palusin oma isa. Kallis isa, palu jumalat, et ma ellu jääksin. Siis palusin igaks juhuks jumalat ka. Aga suurem usk oli mul oma isa palvesse. Kui jumal üldse kedagi kuulas, siis pidi see minu isa olema.
Kalju ema ja isa
Isa oli mul tõesti tubli mees, kes talu korras pidas, kõik oma seitse last üles kasvatas, neile korrakohase hariduse andis ning eluteele kaasavaragi määranud oli. Talu pidi jääma kahe vanema venna pärida ja mina pidin saama ülikoolihariduse. Kuna vahepeal minu õpihuvi suhtes kahtlusi tekkis, määrati mulle tükk metsa, kust ma siis puud kümne aasta jooksul pärast isa surma välja pidin raiuma ja maa hiljem vend Oskarile üle andma.
Minul endal oli kindel plaan pärast sõda ülikool lõpetada, seejärel niipalju raha kokku hoida, et endale ise talu osta. Naabruses oli küll minuga ühevanune tütarlaps Ellen kasvamas, koduväi koht oleks ehk saada olnud, kuid mina unistasin ikka täis peremehe kohast. Ja Ellenist ma ei unistanud, kuigi tal ju naabritüdrukuna midagi viga ei olnud.
Selliste kodumõtete saatel jäingi märkamatult magama.
TÕKKESALK
Ega Vene sõjaväes lahingutegevusest viilida eriti ei õnnestunud. Rindemeeste seljataga oli tõkkesalk valvel. Kui keegi küllalt innukalt ründetegevusest osa ei võtnud või koguni tagalasse püüdis hiilida, siis pikka juttu ei olnud, lasti kohapeal maha. Eesti Korpuse tõkkesalk koosnes põhiliselt venemaa eestlastest. Sealtsamast kandist, kust kindral Pärngi pärit oli. Minuga juhtus seoses tõkkesalgaga lugu, mille meenutamine hiljemgi külma jõnksu südame alla tekitab.
Rindel ei saanud kunagi kõik mehed korraga magada, rühma kohta umbes neli meest pidi alati eesliinil valvet pidama. Valvati kahe tunni kaupa. Lagedal maastikul oli see üsna raske, sest kui mingigi varjulise positsiooni leidsid, pidid seal hiirvaikselt paigal olema. Olime hommikul kolme mehega oma valvekorra lõpetanud ning rühmaülemalt loa saanud tahapoole kaevikutesse magama minna. Kaua me magada ei saanud. Tõkkesalga mehed ajasid meid üles. Miks, te diversandid rindel ei ole. Püüdsime küll seletada, aga kamandati marss pataljoni staapi. Hea veel, et kohe kuuli keresse ei kihutatud. Püssid võeti ära ja üks väikest kasvu Hitleri vuntsidega kapten käras meiega kõvasti. Pidime pealt kuulama, kuidas ta kõrvaltoast telefoniga desertööridele mahalaskmiskomandot kohale tellis. See oli kogu sõja üks hirmsamaid hetki.
Parajasti oli polgu staapi minemas käskjalg mingit teadet viima. Palusime tal ka meie kohta sõna viia. Kapten käis veel mitu korda meid sõimamas, kuid lõpuks andis valvesõdurile korralduse meid polgu staapi toimetada. Seal kuulati meid ära ning küsiti, mis oli meie leitnandi nimi. Ei teadnud meie tema nime, kuid ta paljas pea oli see mis meid päästis. Leiti meie leitnant ja pärast üleelamisi lubati meid lõpuks sinnasamasse polgu staabi naridele magama.
SURMAORG
Meie rindelõigus oli kaks kohta, mis kandsid surmaoru nime. Üks oli kaugemal, lagedal kus suurtikituli palju mehi hävitas. Teine koht oli kõrgel jõe kaldal asuva suure valge kivist maja juures. Jõe org meie ja maja vahel oli umbes 50 meetrit sügav. Hoone oli juba tublisti pihta saanud, kuid sakslased olid ikka seal sees. Olime selle valge maja lähistel positsioonil mitu ööpäeva. Päris lage ümbrus siiski ei olnud. Seal oli mitmeid sakslaste mahajäetud kaevikuid, kus varju leida. Kaevikutes ei lubatud tuld teha, kuid suure külma tõttu ikka riskiti.
Nii kükitasidki kaitsekraavi põhjas poisid kobaras tulukeste ümber, suitsust ja tahmast näod mustad nagu nõgikikkad. Ülalt majast anti tuld iga märgatud liikumise peale.
Sellest piiramise ajast mäletan, et minu kõrval sai üks poiss kõhuhaava. See on rindel kõige hullem juhus, sest nõuaks kiiret arstiabi, kuid ohutusse kohta toimetamiseks päevavalges võimalust ei ole. Polnud parata, enamasti oli kõhuhaav sama hea kui surmaotsus.
Lõpuks siiski anti katjuušaga kõvasti selle valge maja pihta tuld ning saime majasse sisse. Jäime sinna mõneks ajaks paigale.
VALGE MAJA. PIDUSÖÖK HOBUSELIHAGA
Kõige hullem koht sõduri jaoks on lagendik. Seal on külm päeval ja öösel, ning varjuda pole kuhugi. Kui tegevus kandub metsa, on hoopis parem, metsast saab varju ja metsast saab sooja.
Sõjategevus linnas annab juba hulga rohkem võimalusi varjuda ning paremaid öökortereid leida. Valge maja oligi juba linna servas ning kõige hullem tundus selleks korraks möödas olevat.
Rindel antakse süüa kaks korda päevas – üks kord hommikul pimedas ja teine kord õhtul pimedas. Hirsipuder Ameerika abi lihakonservi tükikestega. Lisaks leiba piisavas koguses. Langenuid oli nii palju, et ellujääjatel toidupuudust ei olnud. Toidu kättesamine ei olnud siiski päris ohutu. Sakslastel olid ka toitlustuspunktid teada, ning vahel tõmbasid nad sinnapoole pimedaski tule peale. Alati pidi osa mehi positsioonile jääma ning toidutoojd pidid siis vähemalt ühele kaaslasele toidumoona kohale tooma.
Valgesse majja jõudes nägime, et seda oli kasutatud hobusetallina. Lahingus oli surnuks tulistatud mitu ilusat ardenni tõugu hobust. Need olevat olnud pärit kas Hollandist või Belgiast. Tõime toitlustuspunktist mitme päeva suhkru ja leiva, muud ei võtnudki. Raiusime hobusekintsudest tublid kamakad ning keetsime neid. Heas toitumuses hobuste naha all oli rasvasem kiht ning edasi suurepärane puhas tailiha. Nädal aega sõime ainult hobuseliha, siis tuli uuesti igatsus hirsipudru järele ja hakkasime taas toitlustuspunkti külastama.
VELIKIJE LUKI VIIMASED NÄDALAD
Linnast olid elanikud ammu ära evakueeritud, majad olid tühjad. Põhiliselt olid palktared.
Linnalahingud kestsid paar nädalat. Majades ja majade vahel oli siiski kindlam tunne, võis piiluda välja ühest või teisest aknast ning varjuda nurga taha. Kui sakslased depoost välja tõrjuti, korraldati sinna toitlustuspunkt. See oli üsna kindel koht, snaiperite kuulid sinna ei ulatanud. Raskerelvi sakslastel linnas enam ei olnud. Jaamas käis hiilimine, tulistamine ja varjumine vedurite vahel ikka edasi. Minagi sain kergelt haavata. Olin parajasti kõhuli lumes, kui ühes veduri korstnas varjunud snaiperi poolt tulistatud kuul sööstis mu kõhu alt läbi. Põlv oli sügavamal hanges ja see sai pihta. Haav ei olnud sügav, see seoti kinni ning ma jäin väeosasse edasi. Arm on küll veel praegugi näha.
Umbes 15. jaanuari paiku tuli väeosasse teade, et sakslased olla alla andnud. Nägime kuidas neid vangi viidi, öeldi tuhande mehe ringis olevat.
Räägiti, et Velikije Luki all sai surma kuni 5000 eesti sõdurit ning haavata 10000. Ühe võõra linna eest oli selle arvestuse kohaselt kaotatud pea sama palju elusid kui kogu Vabadussõjas kokku.
Meie olime veel ühe päeva linnas paigal, üle hulga aja magasime rahulikult ilma kuulihirmuta.
Esialgsest meestehulgast oli vähe alles jäänud.
HOBUTRANSPORDI-ROODUS
Meie väeosa hakati Velikije Luki alt eemale liigutama. Jõudsime metsa, kus olid juba ees mõned muldonnid. Me ise ehitasime lumeonnisid. Lükkasime lume ära kuni maapinnani, laotasime põhja kuuseoksad. Ümberringi lattidest seinasõrestikud katsime kuuseokstega ning kõige peale kuhjasime meetrise kihi lund. Sellises onnis oli seespool temperatuur nulli ringis ning magada üsna mõnus.
Lootus parematele aegadele oli määratud täituma - kunagi hiljem
Taas alustati riviõppustega. Minu haavatasaanud põlv hakkas tunda andma. Õnneks otsiti mehi transportroodu. Mina pakkusin end kohe välja – maamees, kes hobuseid tunneb võetigi ametisse. Seal olidki põhiliselt need mehed, kes rindel kergemalt haavata saanud ja paranenud. Eraldati mulle siis regi ja hobune. Ise meisterdasin oma hobusele varjualuse. Lattidest sõrestik ja kuuseoksad. Sovhoosist toodi heinu söödaks. Sain oma metsiku loomuga hobusega päris heaks sõbraks. Koos vedasime sööki, lauakoormaid, varustust või mistahes korraldus anti. Riviõppusest olin prii. Vahel anti paar poisi appi ning tegime metsas koorma puid, mis tuli ohvitseridele külasse kütteks vedada. Ohvitserid elasid ikka majades.
Talvest sai kevad, suvi, sügis ning uus talv. Väeosa elus erilisi suuri sündmusi ei olnud.
LUUGA ÄÄRES RINDETAGALAS
Saabus varakevad 1944 Meid pandi vagunitesse ning saadeti Kingisseppa Leningradi rindele. Peatusime kauni ja kalarikka Luuga jõe ääres. Mind arvati jälle rivikõlbulikuks. Pikaajalise onnielu järel oli hea hoones magada. Distsipliin oli suhteliselt vaba, meil lubati õppuste vahepeal ka ümbruskonnas ringi hulkuda. Leidsime ühe sakslaste mahajäetud patarei, kus neli 250 millimeetrist haubitsat sees. Kolmel olid lukud ära võetud, neljas aga oli pihta saanud ja tollel oli lukk alles.
240 mm haubits
Meie rühmaülem oli pärit Peipsi äärest ning kirglik kalamees. Veeretasime neljakümne mehega ühe terve suurtüki Luuga kõrgele kaldale. Operatsioon võttis mitu päeva aega. Võtsime katkise suurtüki luku ja seadsime laskeriista lahingukorda. Tarisime nelja mehega ka mürsu kohale. Pidi olema hea koostöö, et keegi ei komistaks. Mürsku torusse upitama ei pääsenud hulgakesi ligi, minu osaks jäi olla peatõstja, teine sai ka veidi toetada. Olin ikka veel enamusest tugevama rammuga. Sihtisime toru silma järgi jõele ja fikseerisime asendi. Kui kõlas kõmakas, hakkas jõe pind kogu laiuses valendama kalakõhtudest. Korjasime saagi kokku ning viisime kööki. Kalarooga jätkus kõigile. Ohvitserid muidugi võtsid paremad kalad endale ning viisid neid kohalikele naistele. Külarahvas elas ka kehvalt, parem suutäis muutis neiud õige lahkeks meie ohvitseride vastu. Sõdurid vaatasid, kuidas ise toime tulla, neil kohalike naistega suhteid ei olnud.
Meie positsioonidest läksid läbi vene väed Narva rindele. Terve ööpäeva jooksul liikusid lääne suunas lahingumasinad, jalaväeüksused, moonavoorid. Meid hoiti ikka samas paigal. Kaugusest oli kogu meie Luuga aja jooksul üha kuulda lahingumüra, see ei tulnud lähemale ega kaugenenud.
Teisel pool olid vastas eesti-saksa väeosad, nende vastupanu oli visa. Palju vene sõdureid jäi puhkama suurtesse ühishaudadesse Narva alla ning hiljem Sinimägedesse.
Pärast sõda rääkis mulle üks tuttav, kes saksa poolel Narva rindel oli olnud, kuis nad taganesid varju venelaste suurtükitule ajaks ning liikusid tule lõppedes endisele positsioonile tagasi.
Narva rindel meid lahingusse ei saadetudki.
TAGASI EESTIMAA PINNAL
Nüüd sõidutati meid lõuna poolt Peipsit Eesti piiri suunas. Jõudsime Mehikoorma kohale, kus Peipsi-Pihkva järve vahel kõige kitsam koht on. Vastaskaldal sakslasi enam ei olnud. Olid 1944. aasta augusti lõpupäevad või septembri algus, kui me ületasime pargasega 3 km vett ning jõudsime kodumaa pinnale. Laskusime põlvili maha ja andsime maapinnale suud. Olime tänulikud, et me selle hetkeni elus olime püsinud. Isegi võimalus kodupinnal surma saada ei tundunud nii hirmus, mõtlesime kahjutundega kõigile nendele kaaslastele, kelle luud võõrasse pinda kõdunema jäid.
Neiud olid kaunid ka sõduripluusis
Mehikoormast edasi läbi külade liikudes oli tunda suur kontrast Venemaa küladega. Majad olid värvitud, aedades kasvasid vilju täis õunapuud. Isegi õhk tundus teistmoodi. Esialgu ei näinud me ühtki kohalikku inimest. Kõik olid Vene vägede hirmus metsa pakku läinud.
Kavastu Koosal jäi meie rühm mitmeks päevaks ühte suurde tallu. Me ei hakanud võõrasse majja sisse tungima, seadsime end sisse heinalakas. Paari päeva pärast ilmus hoovile üks noor tüdruk. Ta oli mitu tundi hekis istunud ja meie eestikeelset juttu kuulanud, kuni lõpuks julguse kokku võttis ja meiega rääkima julges tulla. Ta jutustas, et vanemad olla koos kariloomadega metsas peidus ning keegi ei teadnud Vene vägede hulgas eestlasi oodata. Esimene eesti tüdruk kodumaa pinnal tundus mitu korda kaunim, kui kõik Venemaal nähtud neiud kokku.
Võimalik, et pildil on Kalju naise vanemad.
Minu tulevase naise vanemate kodus Paluperal Pätsku talus juhtuski selline lugu, et vene sõdurid tulid tallu ning üritasid vanemat peretütart vägistada. Isa läks vahele ning sealsamas sai kuulivalangu kehasse. Ta viidi küll veel haiglasse, kuid ei paranenud enam ning sai puhkama viidud Otepää surnuaiale.
TALLINNASSE
Liikusime vähehaaval edasi, tehes teel lühemaid ja pikemaid peatusi. Meie rühm jäeti millegipärast korpuse tagavarapataljoniks, kuhu liideti üha uusi kergelt haavatuid ja kust nad mõne aja pärast uuesti rindele tagasi saadeti.
Kui Tallinnasse jõudsime, oli linn tühi, ei olnud näha kedagi tänavatel liikumas.
Tuhanded pered põgenesid Punaarmee Eestisse jõudes
Meid majutati Juhkentali kasarmutesse. Seal oli sakslastest maha jäänud hulgaliselt varustust. Kohe võeti kasutusele moodsad 500 liitrilised õliga toidukatlad, mis sööki põhja ei kõrvetanud. Teade sellest, et kasarmus on eestlased, läks linnas laiali ja peagi oli meil külalisi hulgi. Sakslastest mahajäänud vormiriided, köögivarustus ja sööginõud rändasid uute omanike valdusse. Eriti populaared olid suured portselankruusid, millest minagi kaks tükki endale mälestuseks võtsin. Ühe õele ja teise endale. Lahingud käisid edasi Eestimaa pinnal ja koduluba meile veel ei antud.
