. Jaanipäevani on ainult pisut üle kuu aega - head jaaniootust! Kui jaanipäeva eel ja ajal pilve piirilt Läti, Eesti ja Soome peale alla vaadata, võib näha haaravat vaatepilti. Pea üheaegselt jooksevad Riga, Tallinn ja Helsinki ja teised suuremad linnad inimestest tühjaks. Lõputud autovoorid venivad linnadest välja ja hajuvad laiali mööda metsi ja maid. Aga jaaniõhtu hämardudes kogunevad inimesed suuremate või väiksemate seltsingutena kokkulepitud paikadesse ja üle kolme maa sütivad lugematud lõkketuled. Ligi 9 miljonit inimest valmistub selleks rõõmsaks katsumuseks juba aegsasti. Igapäevased tööd tehakse ette ära või lükatakse heldesse tulevikku. Ülemustel on keeruline aeg, sest tööd tahavad tegemist, aga alamused kipuvad tööpostide otsast haihtuma. Ja ülemusi endidki haarab Päikese salapärane mõjuvõim. See on nagu loodusseadus, mille vastu Lätis ja Eestis ei saanud isegi NSVL-iks nimetatud inimhingede tapamasin. Selle vastu on pea võimetu ka kõikvõimas kapitalismus. Jah, juhannus-, jaani- ja ligotuled sütivad mäletamatutest aegadest kujuteldamatute aegadeni.
Lätlastele, eestlastele ja soomlastele on see nii iseenesest mõistetav nagu kristlikus maailmas on jõulude või ülemailmselt uusaasta tähistamine.
Miks see komme on just nende kolme rahva juures nii tähtis ja massiline? Sellele küsimusele seletuste otsimine annaks tööd ja leiba päris paljudele teadlastele. Seda uskumatum tundub kui vähe ja ühekülgselt sellest, sõna otseses mõttes leegitsevast maailmakultuuri nähtusest, on kirjutatud. Meedias vilksatavad teated mitu lakku täis lätlast, eestlast ja soomlast on sel ajal end ära kõrvetanud, ära uppunud või ennast ja teisi sodiks sõitnud. Selle peale käib nagu mingi isevärki sünge võistlus. Aga mitu juhannus-,jaani-, ligotuld sel aastal ikkagi süttis me ei tea. Kaubanduses rehkendatakse rõõmsalt mitu pudulojust, õlle- ja viinavaati on argipäevast enam rahvale sisse söödetud- joodetud, aga miks see igal aastal ikkagi õnnestub jääb võõramaalasele küll suureks mõistatuseks.
On juhtunud ennegi, et inimesed pole kõigi silme ees vedelevat hiigelvarandust lihtsalt ära tundnud. Nad on seda kasutanud nagu õhku ja vett ega ole eriti mõelnud selle sügavamale väärtusele. Jaanipäev on kindlasti selliseid uusi võimalusi pakkuv kultuurivara. See on seda väärtuslikum, et see toimub kõigi oma eripärade ja sarnasustega kolme eri riigi aladel. Kõige hämmastavam on, et selle tähtpäeva tähistamine toimub ilma mingi keskse juhtimiseta. See on oma massilisusega ikka ainulaadne "rohujuuretasandi" ettevõtmine. Ja see on kestnud sajandeid kui mitte aastatuhandeid ja seda igal aastal.
Kolme maa esindajad, nimelt Tapio Mäkeläinen, Guntars Godinš ja Peep Ilmet, saime kokku ja leidsime, et asi vääriks laialdast arutelu. Leppisime kokku, et kogu ettevõtmist võiks tähistada sõnaga JaJuJa, mis on tuletis sõnadest jaani, juhannus ja jaanu. Nagu näete on see läbinisti jaatav liitsõna. Ega see nimetus pole veel lõplik. Seega kutsun kõiki avalikule arutelule, KUIDAS väärtustada JAJUJA ,Eestis siis jaanipäeva, tähistamisi. Arutelu pidepunktideks sõnastan Kristjan Jaak Petersoni vaimus rea hüüdküsimusi.
Miks ei või JAJUJA kuuluda UNESCO kultuuripärandisse!
Miks ei või kolmes keeles ilmuda raamat, kus tutvustatakse selle tähtpäeva kombeid kõigil kolmel maal!
Miks ei või ilmuda heliplaadid hiiglaslikust kiigelaulude varamust!
Miks ei või seda tuledemerd filmida nii maa pealt kui õhust!
Miks ei või inimesed kolmelt maalt sel tähtpäeval üksteisele külakosti pakkuda!
Miks ei või sellele suurejoonelisele üritusele kutsuda uudistajaid teistelt maadelt!
Miks ei või igipõliseid jaanikukohti kaunilt kujundada ja kaardile kanda!
Omalt poolt pakun aruteluks nägemust, mis tekkis ühe mu lemmiktegevuse, nimelt maakaartideuurimise juures.
Kui rännata kaardil mööda 26-dat pikkuskraadi lõunast põhja, siis jäävad sellele joonele või joone vahetusse lähedusse nii suuremad kui väiksemad linnad ja asulad. Lätis oleksid need järgmised: Subate, Rubeni, Zasa, Jekabpils, Berzaume, Jaunkalsnava, Jaunbiebalga, Smiltene, Bilska, Viciems ja Valka. Eestis jääksid sellele joonele Valga, Põltsamaa, Tapa ja Võsu kui mainida vaid suuremaid. Soomes algaks joon Porvoo ja Lovisa vahelt ja selle lähedusse jääksid Lahti, Jyvaskyla, Viitasaari, Pyhajärvi, Oulu, Rovanniemi ning Kangasniemi päris Lapimaa põhjaosas.
Kujutlege nüüd kolme maa elanike poolt süüdatud lõketerida, mis ulatub Läti lõunapiirist üle Eesti Soome põhjapiirini. See oleks kolme maa lõkkeid ühendav telgjoon. Valisin 26-da meridiaani põhjusel, et see läbib kolme maad enamvähem keskelt, läbib küll mitmeid kohalikke keskusi, kuid jääb eemale suurlinnade tuledekumast. Samuti annab see võimaluse rahvusvahelisest üritusest osa võtta ka päris väikestel küladel, isegi taludel. Sellel tulejoonel võiks lõkked süüdata kas üheaegselt või siis järjepanu alates varem hämarduvast Zemgalest.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõigest eelnenust peaksid huvitatud olema nii teadus- kui kultuuriasutused, nii omavalitsused kui ettevõtted, muidugi ka kiikinguharrastajad ja tuleskulptorid. Jääb oodata elavat arutelu.
Peep Ilmet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar