Meie kõige kallim vara

	Tervis on see, mille peale ei mõtle enne, kui seda nappima või hoopis käest ära kaduma kipub. Käisime Jüriga koos Võnnu hooldushaiglas Enet vaatamas. Jüri käib seal muidugi regulaarselt. Võnnu on paarkümmend kilomeetrit Tartust lõuna pool paiknev päris kena väike kirikuasula. Ilm oli lödine ja asumiga tutvumine piirdus vaatega autoaknast. Ene paranemine ei ole kuigivõrd edenenud - kahjustused olid kahjuks üsna suured.
	Ta saab oma tahtmist mööda liigutada vaid üht kätt ja osaliselt pead ning natuke ülemist kehapoolt. Ta on täie mõistuse juures. Saab aru jutust, mis talle rääkida ning elab kaasa ja reageerib mitmel viisil, kuid ise arusaadavate sõnadega kõnelemine ei kipu kuidagi õnnestuma. Piltidelt tunneb ära tuttavad asjad ja inimesed, vaatab ka ajalehte, kuid teksti lugemisega pole ilmselt kiita. Tehnika vastu on huvi säilinud - näpp leidis õige koha pilditelefoni kaanel ning pildile jäi Jüri üksi ja piprataimega. Jüri siis pildistas meid ka.
	Pole need mingid esinduspildid ning jutt ei ole ka kuigi rõõmsameelne, kuid olgu teada antud nii heast kui halvemast. Ma ei hakka nüüd agiteerima, et minge kõik Enet vaatama. Ent kui kellegi tee just sealtkandist mööda peaks viima, usun et üks tuttav nägu ja sõbralik tere üle palatiukse võiks ta päevale helgema sisu anda küll. Hoidke ennastki - ennekõike hoidke oma vaimu reipana ning püüdke ka oma keha vastu vähemalt mõõdukalt kenad olla, eks! Head vaimude- mardi -kadri ja khm, viinakuud kõigile!