NB! Kalju Aigro poolt isiklikult on antud nookesele tema vana albumi piltide ning mälestuste avaldamisluba. Mujal kasutamiseks palun pöörduda pärijate poole. Nookese veebiruumis leiduvad muud pildid ja tekstid kuuluvad valdavalt nookesele. Palun neid nookeselt luba küsimata mitte kusagil mujal avaldada. Avalikust ruumist pärit materjalid oleme püüdnud varustada allikviidetega.

kolmapäev, 22. august 2007

Soojendusharjutused V

Kes on järgmine, mõtlete. Aga vaat ei ütle, sest ise ka ei tea. Igasugune etteütlemine või abimaterjalid oleksid teretulnud. Poleks arvanudki, et meid nii palju on!

Allan Tamm . Ühel hämarduval õhtul oli mul tore võimalus jälgida metsasiili tegutsemas. See ei olnud üldse seesama päevane siil, vaikne ja iga hetk liikumatuks okkakeraks muutumas. Ta sibas imekiiresti oma väikestel jalgadel, nuhutas, puhkis, tegi kohati lausa tiigrihüppeid saagi suunas ja laskis kuuldavale rahulolevat matsumist, vahel sekka ka pettunud turtsatusi. Ajal, mil ma teda vaatlesin, jõudis ta hämmastava metoodilisusega läbi kammida umbes 5x10 meetrise jahiala. Vaat sulle siilikest, mõtlesin.

Ain Loide. Rannu kandist tuli ebamääraseid teateid sinna tekinud UFOde maandumisplatsi või isegi linnaku kohta. Ega muud, kui asja uurima. Nojah, üks öösi oli siin kange äike, ma nädal aega siinkandis ei käind, siis see tekkis, seletas imetabase ehitise läheduses künkal õllepudeli seltsis konutav külamees. Ja eks see Loide-poiss on päris hulluks kätte läind pärast seda. Hommikuhakul, hõikab 1,2,3 ja tormab otse labürinti. Enamasti on õhtuks ikke kodu magama läind, jah. Ei saanudki selgust, mis värk on. Mitte enne, kui õhtul telekast uut Guinnessi rekordi püstitamist näidati.

Agu Prans. Üleval paremas nurgas. Siia ei saa midagi rohkem kirjutada, muidu jääb tallekesel kepsutamiseks ruumi väheks.

Johannes Morel. Eks ole tal kena karvaskasukas, graatsiline hüppevalmis keha ja hoogsalt kaarduv saba. Vaata vaid neid kikkis kõrvu ja põlevaid rohesilmi. Üksinus täpne käpalöök ja kalake ongi tabatud. Pärast kostab üle nurme mõnusat nurrumist. Päikesekiirtes lööb karv sinakalt läikima, silmad vajuvad mõnusalt kinni. Unes näeb kass Johannes, et ta on suur isalõvi keset oma haaremit ja seedib laisalt antiloobiliha. Karv lööb kollaselt helkima ja silmad vajuvad mõnusalt kinni. Unes näeb lõvi Johannes, et ta on inimene. Praekala kõht täis ja silmad vajuvad mõnusalt kinni. Õnnetuseks heliseb samasl hetkel äratuskell.Vaja tööle minna. Hull lugu, mõtleb Johannes. Kas tõesti peangi igaveseks inimeseks jääma ?

Kommentaare ei ole: